neljapäev, 29. aprill 2010

Tallinna MV sprindis - mõõtkavast väljas

Kaart oli muidugi mõõtkavas (1:5000), ise aga väljas. Esimese sprindi kohta normaalne, arvestades, et jalg oli üsna terav ja M35 klassis polegi muidu võimalik head kohta saada, kui kohe gaas põhja vajutada.
Esimesse punkti läksin lõunast ringiga, sest keskmist läbipääsu ei näinud (punane joon läks ka sealt üle). Etapp oli pikk ja sai ilusti järgnevad 4 etappi ära loetud. Mingeid erilisi lõkse ei paistnud olevat, ainult kribu oli jooksu pealt väga raske lugeda.
Kuna etapp 1-2 oli enne selge, siis tuli vajutada ja sellisel juhul ei saa arugi, kas jooksed 15m või 50m. See on vaid hetk, mille tagajärjeks on muidugi suur viga.
Suur möödajooks oli ka etapil 5-6, lõpus kogunesid veel uimased suunavead. Viimast KP-d ei julgenud tükk aega võtta, sest pealtvaatajast Laevuke ütles, et kuhu tormad, barjäär ju ees. Oli jah, ehkki peene joonega. Aga mine sa isahane tea ning otsisin kaardilt läbipääsu. Seda polnud. Lõpuks astusin ebakindlalt üle staadioni ääretoru. Laevukest ei süüdista.
Järgmisel reedel siis Keila sprint. Seal tuleb teistsugune jooks.

esmaspäev, 26. aprill 2010

Saku Xdream – krampidest, telepaatiast, vastikust kanuust ja heast rajast

Õhtul mõnusalt kodus toibumas. Tõmbad ennast kerra ja lamad. Kuulad vaikset hingamist ja ei taha varvastki liigutada. Sest iga liigutus teeb valu, seekord ribides.
Hinges samuti miski kripeldab, aga see läheb üle. Nagu valugi.

Start
Kogu seltskond jooksis üksmeelselt kuhugi. No ei leidnud seda õiget legendi kusagilt üles, pilk jäi järjekindlalt rulluisu tulipil peatuma ja selle järgi ei klappinud miski. Aga jooksime kaasa, sest keegi kuhugi mujale ei keeranud.

Rulluisus arvasime end olevat üsna tublid. Aga oh häda, tiimid löödi laiali. Pabistasin natuke Raimo pärast, kuid ega mulle endale ka need tulipid ei meeldi. No kohe üldse ei meeldi. Kergliiklusrajale jõudes polnud teada, kus on kaaslased, kas ees või taga. Hakkasin siis üksi Kiisa poole uhama. Natuke oli ebakindlust mõnes kohas, kuid pikki peatusi ei teinud. Kui pikk 2,6km ots tehtud, lähenes tagant Raimo ja ütles, et Liina on tagapool. Selge, nüüd jäime Liinat ootama. Möödus parasjagu aega ja palju võistlejaid. Võtsime kolmesesse rongi, üksteise tagant kinni hoides hakkasime kihutama. Olin ees, pulss jõudis isegi 166-ni, kuid raske polnud. Raudtee ületuskoha juures tekkis seisak, sest Liina läks tagasi punkti võtma. Päris mitmed 1.raja võistlejad tegid sama. Ootasime, ootasime, aga Liinat tagasi ei tulnud. Läksin vaatama. Selgus, et ta ei pidanudki tagasi tulema, sest tema rada läks mujalt. No egas midagi, keskendusin siis oma sooritusele. Puzzle juurde jõudsin viimasena.

Tagasiteel võttis Raimo end veduri kohale. Ehkki olin tema selja taga, tõusis pulss kohati üle 150. Natuke kõrge 6-tunnise võistluse alguseks. Aga hästi liikusime, paljudest kihutasime mööda.

Vahetusalas öeldi, et oleme liidritest 18min maas. No polnudki kõige hullem, ehkki pidasin vigaderohket sooritust üsna kehvapoolseks.

Lisaülesandes saagis Raimo puutüvest ketta, mõõdu määrasime kollektiivselt. Tulemus: 948 grammi (pidi olema 1kg +-250g). Edasi.

Ratas
7-8. Kasutasime kõige tugevama joonega teed, kus jää peal Liina kukkus. Õnneks õnnelikult. Libedal purdel aga kukkusin mina ja nii õnnetult, et paremas püksitaskus olnud SILVA kompass läks tükkideks. Seega stardimaksule vähemalt 800.- juurde. Kuna soovitasin Raimol ka igaks juhuks kompassi kaasa võtta, siis oli lootust seda hiljem kasutada.

9 punktile lähenesime lõunast jooksuga. Ilmselt kaotasime.

18-19 läksime lõunast ringiga mööda tuttavat teed, sest ülemises variandis ei näinud ülipeent joont silla all olevasse punkti. Tõenäoliselt polnud paha variant ja jätkasime 19-20 mööda asfaltteed.
21-22 tegime kogemata ringi lõunast. Viga.

Lisaülesanne 22-23. Trossisõit üle karjääri ja tagasi.
Ülesannet pidi sooritama üks - kanuupunktide võtja. Järelikult mina. Kõige suurem pingutus oli trossi küljes olevasse SI-jaama randme külge kinnitatud SI-pulga toppimine.

Kanuu
Vihkan kanuud, ükskõik, kus see ka poleks. Sest ainuüksi istumisasend on väsitav, tõmbamisest rääkimata. Ja mis kõige hullem, jalad hakkasid krampi kiskuma. No ei saanud aru, millest? Polnudki nagu midagi teinud. Väsimust ka polnud. Aga organism dikteeris oma ja andis mõista, et üleolevalt Xdreamile peale minna ei tohi. Kui ikka on krambiohtlik organism, siis tuleb teda võistluseks ka vastavalt ette valmistada.

27-28 vahel võtsin ära Magneslife’i, kuid asi oluliselt paremaks ei läinud. Soov oli joostes mõni punkt ära võtta ja selleks tuli ka võimalus. Üsna omapärane võimalus – KP28. Leppisime teeületusel Liinaga kokku, et kohtume nina otsas. Mina mõtlesin esimest nina, sest see oli lähemal, et kaaslased saaksid seal puhata. Liina aga arvas kaugemal asuvat nina (KP30 juures), mis oli ka väga loogiline koht.
Lähenedes KP28-le hakkas vesi järjest sügavamaks minema. Vesi oli ikka üsna külm, stardis räägiti 3-4 kraadist. Ja seepärast soovitasid korraldajad soojad sokid jalga panna. Kui vesi jõudis põlveni, tuli vastu üks üleni märg mees ja küsimusele, et kas seal peab vette minema, vastas, et kaelani. Asi lõhnas jama järgi. Mingil hetkel olin nendesamusteni vees, 3 meest kõndisid rinnuni vees punkti poole, milleni oli ikka parasjagu maad. Mulle meenus kohe Pikasilla mudapunkt KP33, et kui keegi juba ees läheb, siis minnakse massipsühhoosiga järele. Vaatepilti võis natuke võrrelda Kurkse väina ületajatega. Tean, et seiklussportlasel pole ebamugavuse pärast ilus tagasi pöörduda, võitlesin seetõttu enesega seal minuteid. Kuid siiski läksin, paadile järgi. Tühja need kaotatud minutid, haigeks ei taha/ei või jääda. Vastu tuli ISCi Pilvi-Heli ja ujumise jutu peale jäi korra kõhklema, kuid nagu hiljem kuulsin, läks karastunud seiklussportlane ikkagi vette. Aga mina pole seiklussportlane, olen lihtsalt juhuslik siin.
Kui ma nüüd tagasi paadi juurde läksin, polnud seda kusagil. Nagu ka varem on juhtunud (Mairolti ja Mardiga Tamula järvel), jooksin mina ringi, paadisolijad aga ootasid kindlas kohas. Õnneks Liina-Raimo taipasid mingit jama ja tulid paatide kogunemiskohta. Kaotust tuli hooletusest üle poole tunni, kuid punkti võtsime ära ja märjaks ei saanud.

Järgmine jama oli KP30 juures, kus pidin ronima hiigelsuure rändrahnu otsa. No kohe kuidagi ei saanud kivile, sest iga pingutuse peale kiskusid jalad krampi. Nuta või naera, teha polnud midagi. Kuid siis jooksis põõsast välja üks vend ja hüppas hooga kivile ning kribas ludinal järsust kaldest üles. Vou! Tegin samuti ja ludinal punkt käes!

Jalgsietapp rabas läks meil kenasti. Liina orienteerus üksi, sest Raimo kompass, mida üritasin kasutada, osutus laste mänguasjaks. Ehkki nimi oli SILVA.

Pildil kompass, mis ei kiskunud viltu ainult põhjasuunda (foto Erik Saarts)


Raba lõpuosas olime koos Tähnase ja Co-ga, konkurentidega. Enne lisaülesannet (kõigi liikmete trossisõit) olime neist natuke ees, peale seda natuke taga. Aga esimeses rattapunktis saime jälle mööda, sest Tiit tegi viga. Aga meie edu ei kestnud kaua, sest minu mõlemasse jalga lõid totaalsed krambid ja edasiliikumine oli võimatu. Vana tuttav tobe tunne, kui väsimust justkui pole, aga liikuda ei saa. Kurat.
Seisin, seisin. Tagant tulnud kahesest segatiimist (nr.61, Punane Rist Tartu) andis Janek Bahovski ühe vedela magneesiumi, mis hakkas mõne aja pärast toimima. Väga suur tänu talle. Aga äkki Punane Rist selleks rajal oligi :)

Lõpuks oli väike jama viimasest punktis (KP47) finišisse otseminekuga. Kõik oleks ju enam-vähem OK olnud (va kolm solgikraavi), kuid kahjuks oli koolimaja krundil kõrge aed ümber ning otsetee pikenes ringiminekuga.

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et korraldajate poolt oli tehtud väga hea rada, mis soosis tugevaid ja nutikaid. Ka probleemne pilliroo punkt KP28 oli vabatahtliku ujumise punkt. Seda sai lihtsalt võtta ka kanuuga. Valik: külmetamine/krambid vs lisaaeg.

Aga kas see Xdream ikka minu jaoks on, on küll üks suur küsimärk. Heaks soorituseks tuleks tublisti ratast sõita ja kanuud proovida, aga selleks ei raatsi aega kulutada. Jooksmisega saab vajaliku koormuse kõige kiiremini kätte. Ja mulle kohe üldse ei meeldi kanuusõit ja raskete kottide tassimine ja külmas vees ujumine.

Arvasin, et oleme oma sooritusega kusagil 50.-60.koha vahel. Aga üllatuseks saime 29.koha, kaotusega võitjatele ca 2 tundi. Segavõistkondadest olime 5., esikolmikule poleks kuidagi suutnud konkurentsi pakkuda.

Tulemused













Pildil Alaska Forever (Eriku foto)


ETV videoklipp
Pildid (Eero)
Pildid (Tõnu Kits)

PS. Ribi kukkusin valusaks Jüriööl ja päev enne Xdreami õnnestus Keila uisurajalt välja sõita. Sama ribi sai uuesti põrutada ja tegi kogu võistluspäeva parajat valu.

laupäev, 24. aprill 2010

Hommikurütmid

Egas midagi, kui ärgates trummid tagusid, siis tuleb video ka siia panna.
Vene bänd "Leningrad", kohati küll väga ropp, aga midagi neis on.
Allolev lugu on leebem, esimese lause ajal võiks ju kõrvad sulgeda, aga edasi pole hullu.



Hea püändiga on lugu "Paganini", väga nõrganärvilistel soovitan mitte vaadata.

Homme siis Xdream. Esimest korda koos Liina ja Raimoga.
Будет как будет ...

reede, 23. aprill 2010

Rasputin

Meeletu energiaga mees. Filosoof, psühholoog, kirjanik ... maailma ülesehitaja.

Pole elus grammigi alkoholi tarbinud ega erguteid pruukinud, pole kunagi mahvigi suitsu teinud. Klaasist Cocast pöörleb nagu Duracelli jänes. Tegelikult pole ka Cocat vaja. Rääkima ja tegutsema hakkas alles 21 aastaselt. Ja kui hakkas, siis OI-OI-OI. Raha endal üldse ei ole, aga iga päev teenib 150 000.- krooni.

Mulle meenutas ta miskipärast Rasputinit.



kolmapäev, 21. aprill 2010

300m ujumist, aja peale

Täna oli siis võimalus ujuda Keila Pikamaasarjas aja peale 300m (fotol Keila Tervisekeskuse veekeskus, pildi link). Varasemas kirjutises arvasin, et jõuan mõned korrad enne ujumas käia, kuid tegelikkuses nii ei läinud. Paaril hommikul otsisin küll vastavad trussikud välja, kuid tahtmine vette minna kadus enne, kui olin koduuksest väljunud. Ja lõppude lõpuks oli ujula kaugel ka, ligikaudu 200m.

Polnud õrna aimugi, mis ajaga selle distantsi läbin. Noh, 5min oleks ju hea tulemus. Soojenduseks ujusin 15min, mõne kiirema otsa ka. Üsna väsitav, rohkem ei julgenud.

Start.
Esimesed 50m läks nobedalt (40sek), teine juba natuke aeglasemalt, kuid probleemideta. Kuid järgmisel 50-l arvasin, et suren ära. Süda pidi sees lõhkema, hapnikku ei jätkunud, tehnika lagunes, pööretel ei suutnud lükkamisasendit võtta jne. Võtsin hoo maha ja natuke isegi taastusin.
Oli vastik ujumine, probleemid ei olnud lihastega vaid hoopis südame ja hingamisega. Enne arvasin, et just võhma peaks kõvasti jätkuma.
Aeg tuli 5:19.1. Väike pettumus.

Natuke puhkasin, käisin mullivannis, lobisesin ning mingil hetkel astusime koos Savinoviga pukkidele.

Teine ujumine oli lausa nauding. Alustasin rahulikult, mõtlesin ühtlastele ja pikkadele tõmmetele, pöörded tegin rahulikult. Kordagi ei olnud raske, viimased 25m panin mõnuga-täiega.
Aeg tuli 5:18.1. Natuke parem. Tarkust sain juurde, ujumine hakkas täitsa meeldima.

Viimane võimalus aega parandada oleks järgmisel kolmapäeval. Aga siis on Tallinna MV sprint Mustamäel.

Ujumine on ikka väga eripärane kestvusala. Heaks näiteks oli võistlussarja peakorraldaja Priit Idarand, kes eelmisel nädalal pani ka alguses maruliselt minema, siis oli nii läbi, et ujus ühe pikkuse isegi rinnuli, edasi ei taastunudki. Aeg tuli 5:19.2. Täna ujus ühtlaselt ja rahulikult ning sai ajaks 5:07.3.
Ujujad muidugi naeravad selliste aegade üle. Endale oli aga põnev kogemus ja usun, et väikese trenniga suudaks aega tublisti parandada. Selleks aga puudub eesmärk.
Eelkõige on joosta vaja.
Tulemused (seisuga 21.aprill)

pühapäev, 18. aprill 2010

Jüriööjooks Tõrvas - dramaatikaga, meile õnnelikult

Jüriööjooks on läbi, elagu Jüriööjooks.







Meil sujus kõik üsnagi meeldivalt. Kõigepealt oli ilm väga mõnus. Üllataval kombel ei valutanud Tõrvas üldse mu põlv, ehkki veel Pärnu söögikohas oli kõndimine ebameeldiv. Jalg oli ka kerge, enesetunne enne starti mõnusalt võitluslik. Eesmärgiks oli võita veteranide klass, ehkki Ilvesel oli väljas väga tugev võistkond.


Meie olime lahingus järgmises koosseisus: Ets, Marje, Maido, Gea ja Mati. Kiiremad jooksjad eespool. KEKRSK põhivõistkond koosnes noortest, kelle esmaseks sooviks oli meile ära teha (Ats, Thea, Mattias, Liina, Taavi-Kalle).



Esimene vahetus.














Nr.4 on avavahetuse võitja Kristo Heinmann (Ilves I), kellele oli see juba kolmas võit. Jüriöö avavahetuse võitude rekord on Tiit Tali käes - 7.

(Foto Tõrva Jüriööjooksu kodulehelt).

.





Stardist läks kohe korralikuks andmiseks, sest esimene punkt oli üsna kaugel. Hoidsin natuke tagasi. Mingi hetkel nägin paarkümmend meetrit eespool konkurent Ilmar Kink'i KAPE-st. Hästi jookseb, mõtlesin, Tartu Jooksumaratonil läheb tema vastu raskeks.


Esimene punkt oli aia nurgast suunaga orvandisse. Võtsin natuke liiga vasakule, olin küll kenasti orvandis, kuid punkti ei leidnud. Orvand oli lai ja ebamäärane, mistõttu kammisin oma KP-d siit ja sealt ning külastasin ka üleval künkal olnud KP-d. Kui lõpuks punkti leidsin (viga 1.40), oli plats jooksjatest puhas. Seega tuli edasi panna soolot. Hiljem küll selgus, et hiidlaste konkurent Toomas Mast oli seda punkti veel kauem otsinud, kuid kokku me rajal ei saanud.


Vajutasin ühtlases tempos, jõudsin kahele tulele järele, kes hiljem jälitasid mind. Punktid tulid ilusti, eelistasin ringijookse mööda teid, sest kaardil roheline oli üsna kehva läbitavusega. Pikkade suunaetappidega rägas oleksin kindlasti viga teinud.


Kui nägin enda ees Jaan Tarmakut, seejärel Tarvo Klaasimäed, Tenno Alamaad ning Tiit Tali, tundus esimest korda, et ehk polegi olukord väga lootusetu. Ühel pikemal tee-etapil anti Tenno juhtimisel jalgadele kõvasti valu. Õnneks oli etapp piisavalt pikk, et kärisenud vahe lõpuosas tagasi joosta. Ka tugevad väsivad ükskord :)


Viimaste punktidega sahmerdati natuke siia-sinna, kuid mul oli olukord kontrolli all, mistõttu sain enne viimast punkti kõigist ette. Seal tekkis küll väike segadus putkataguse punkti leidmisega. Viimast KP-d komposteerisin koos Tennoga, mina vasakus jaamas, tema paremas. Lõpusirgel sai eelmise aasta absoluutklassi 3.koha võistkonna Orvand liige Tenno mõned meetrid ette, kuid punktide mahalugemisel selgus, et tal oli viimase punkti märge puudu.


Seega ühele võimalikule medalivõistkonnale DQ. Tenno nahas poleks tahtnud kuidagi olla, ta elas seda õnnetust valusalt üle. Protokolli järgi jõudsin finišisse 12.-na, mis tegi muidugi heameelt. Eriti seepärast, et suutsin üksi kaotatu tagasi teha. Tiit Tali ehk Ilvese veteranid olid meist 7 sek taga.


Meie noortevõistkonna avavahetuse liige Ats Sõnajalg tegi väga hea jooksu ja lõpetas etapi 9-ndana, 2.20 minust eespool.



Teises vahetuses tegi Marje Viirmann oma töö hästi ära, sai 11.aja ja tõstis võistkonna 8.kohale. Mõned väikesed vead küll tulid, kuid möödunud aastate katastroofi õnneks ei juhtunud. Marje ongi meie tugevaim relv Ilvese vastu, tema ülesandeks on alati olnud vahe kasvatamine. Vahetuse üleandmisel oli meie edu Ilvese ees 2.20, KEKRSK noored kaotasid meile 1.21.



Kolmandas vahetuses läks Maido ja tegi ka oma töö korralikult ära. Esimeses raadiopunktis oli seis selline, et KEKRSK oli 5.kohal ja KEKRSK veteranid 6.kohal! SUPER! Sellist pilti ei näe just sageli. KEKRSK noorema võistkonna liige Mattias Rennel tegi suurepärast jooksu ja sai oma vahetuses 2. aja Erkki Aadli ees! Vahetuse lõpus olid nemad 5., meie 7. kohal.

Ilvese veteranid aga põrusid. Kogenud Mart Külvik ei võtnud rajale prille kaasa ja kaotas kalendriga. Selle järel olid suuremad pinged maas, sest ülejäänud veteranid olid väga kaugel.



Neljandas vahetuses olid rajal meie mõlema võistkonna nõrgemad liikmed - nooruke ja kogenematu Liina Sinijärv ning äsja haige olnud Gea Rennel. Liina tegi küll suure vea, kuid väga hea oli, et ta üldse metsast välja tuli. Gea tavaliselt vigu ei tee, kuid kiirus on väike. Seepärast ka kaotust esimest aastat veteranide klassis jooksvale Ilvese võistkonna liikmele Triin Vask'ile üle 10 min. Tulevikus ei saa meil kerge olema. Peale seda vahetust asusime 10., nooremad kekikad 13.kohal, kaotust meile 14min.



Viiendas vahetuses tegi hea jooksu nooruke Taavi-Kalle Kiisler (vahetuse 10.aeg), ka meie võistkonna Mati Preitof jooksis kenasti ja säilitas 10.koha. KEKRSK-de vahele trügis lõpusirgel Põlva Kobras V, kui Marten Vunukainen möödus Taavi-Kallest.

Dramaatikat ehk tühistamisi oli üsna palju. Ka Orvad II sai DQ, sest Rein Rooni võttis vale punkti. Nimelt olid punktid 37 ja 57 lähestikku ning numbri kontrollimisel kaardilt ei eristanud neid kahte numbrit. Sama vea tegid päris mitmed võistkonnad.





Seekordne unetu öö sai läbi.

Järgmisel aastal siis KEILAs!







laupäev, 17. aprill 2010

100 ei= 90

Kui juba viga teha, siis mitu. Nagu orienteerumisrajal.

Varem, kui kiirusepiirang maanteel oli 90, läks auto spidomeeter ikka 100-ni või natuke üle selle. Eelmisel nädalavahetusel Pekole sõites läks Tartu maanteel samuti. No ikka läheb.

Mõned päevad hiljem sain 2 e-kirja aadressilt menetluskeskus@politsei.ee.









- 10.04.2010 kell 09:03 Tallinn - Tartu - Võru - Luhamaa maantee 72.5 kilomeetril (101 km/h +/- 5 km/h)
- 10.04.2010 kell 09:33 Tallinn - Tartu - Võru - Luhamaa maantee 113.8 kilomeetril (100 km/h +/- 4 km/h)

Seega 6+6=12km/h ületamist, korrutame 50-ga, saame 600.- krooni stardimaksule juurde.
Õnneks praegu ei trahvita. Aga mulle see mikroületuse värk ei meeldi.

Fotosid politseist tellima ei hakka.


neljapäev, 15. aprill 2010

Kes on kes? Ja kus?

Siit punkte ei saa :) Aga tahaks teada saada.
Nimelt jõudis Ingeri kaudu minu kätte ports pilte Jüriööjooksu(de)st, mis on tehtud kusagil 60ndate aastate lõpus ja/või 70ndate alguses. Piltide autor on Oiva Rikkinen.
Ainult mõned üksikud näod on tuttavad...

Pildid on SIIN (nummerdatud). Kuusalu 1971?

Üks näide, mis ei ole ilmselt Jüriööjooksuga seotud:


Jüriöö treening Kodasoos

Ehk Tallinna meistrivõistlused öises orienteerumises.
Kui poleks mõne päeva pärast Jüriööjooksu, siis vist poleks viitsinud minna. Väsimus, külm, märg - no milleks?
Selline tunne valdab mind pea alati enne kevadisse öisesse metsa minekut. Eile õhtul oli kohe mingi eriline väsimus, jäin Kaljuri bussi magama ja ärkasin alles 25min enne starti. Jooksuriideid muidugi seljas polnud. Läks kiireks.
Aga uni mõjus hästi, hea tervikliku tunde sai. Soojendus jäi küll ära, kuid ega seda enne ööjooksu polegi vaja eriti teha, kiirused on nagunii madalamad.

Stardist valisin turvalised teejooksud. Midagi juhtus suunaga teel 3.punkti ja sealt tuli üle 6min viga. Ploompuu Tiit aitas kaardil paika saada.

Edasi oli kõik kena, kiirus korralik ja vead väikesed. Ka pikad suunaetapid (näit 5-6) tulid kenasti. KP38 oli küll numbriga 55 ja sinna läksid mõned sekundid, kuid tänu Jaan Tarmakule, kes oli kindel, et koht on õige, sain sealt ruttu minema.

Jälle läks kõik kenasti kuni etapini 10-11. Valisin hästi turvalise ringijooksu tee ja teede ristist üritasin mööda nõlva punktini jõuda, kuid nõlv kiskus pidevalt valesse suunda ja olin lõpuks ei-tea-kus. Vist läksin liiga vara metsa. Kui lõpuks siiski paika sain ja ka õigele sinise lindiga ninale jõudsin, siis seal punkti polnud. Kammisin päris pikalt seda luidet, kuni vaatasin, et legendis oli punkti asukohaks nina alumine osa. Kurat. Jälle 6 min viga. Edasi läks kõik kenasti, kuid 12 min viga kahe punktiga pjedestaalile ei vii :)



Tulemused

Rein Unt oli teinud hea öise raja. Oli teevalikuid (otse riskides või turvalisemalt ringi), valikuid joosta kuivema või märjema jalaga, tehnilisi suunaetappe jm.


pühapäev, 11. aprill 2010

Peko Kevad 2.päev ja tagasisõit

Teine päev läks seeriasse "Kagurindel muutusteta". Kaardi ja maastiku kokkuviimine polnud just kõige tugevam külg, ka pisikeste reljeefivormidega olin hädas. Vigu ca 7min jagu, mis kahe päeva peale andis kokku ca 15min (!). Aga polnudki kõige hullem, sest suurim viga tuli täna, üle 4min. Arvasin tihniku olevat poollageda. Kaugelt vaadates olid üsna sarnased.
Tagasiteel oli mitmeid huvitavaid kohti.

Kõigepealt Emajõgi. Oi-oi, kui palju vett. Kohe läheb üle ääre. Pinginaaber Rein Haak võtab pidevalt sõna, nii teles, kui raadios. Läheb üle ääre, ei lähe, läheb ...






.
:
Tuhala Nõiakaev. Keeb juba mitmendat nädalat. Tulevased lubjakivikarjäärid ei mõjutaks seda protsessi üldse, olen selles üsna kindel. Usun Geoloogiakeskuse hüdrogeolooge ja Rein Perensit. Kaev toitub pinnaveest, põhiliselt kevadisest lumesulaveest ja 6km kaugusel asuvate karjääride tühjakspumpamine ei muudaks kaevu juures midagi.
.

.
Klubikaaslase hiigelprojekt.
KYSIMUS:
Kus see hoone asub? On tuttav koht nii orienteerujatele kui seiklussportlastele.







laupäev, 10. aprill 2010

Peko Kevad Rääptsovas

Selle aasta esimene orienteerumine on tehtud. Võistlusjooks nimelt.

Lühidalt:
- Stardist vale kaart. Mitte eelmise aasta M45, vaid hoopis M55. Seda nimetatakse ületurvamiseks. Õnneks taganttulija jõudis seda mingi aja pärast öelda ja suurem jama jäi ära
- Kohe teises punktis suunaviga, neid tuli veel ja veel
- Kuhugi lõin põlve ära, päris valus oli ja esialgu ei saanud hästi joosta
- Mingil hetkel väänasin raginal parema jala hüppeliigese. Jälle natuke lonkamist

- Valesti valitud teevalik pikal etapil. Mõtlesin seda seni, kuni tagant tulnud Tiit Tali pani otse. Läksin talle järele. Sood, sood, sood. Masendav. Kui poleks olnud kahekesi, oleksin nii mõnegi pisara valanud. Sealt kaotust vähemalt 1,5min, mis oli siiski üllatavalt vähe.
- Kokku vigu jm jama ca 8 min eest. Kõik oli täiesti õiglane ja loogiline.

Aga ilm oli super - +13 ja päike. Lund rajal ei näinud. Homme antakse vist tõsisemat reljeefi. Ehk töötab ka mootor paremini. Ehkki mootor pole praegu tähtis, kontakt kaardiga on viletsavõitu.

1.päeva tulemused

reede, 9. aprill 2010

Unes või ilmsi, Kopenhaagen 1993

Oli 1993.aasta aprilli keskpaik, Kopenhaagenis.

Töötasin ülikoolis ühe projekti juures kaks kuud. Lõuna ajal võtsin tavaliselt oma võileivad ja läksin lähedal asuvasse Kuninga parki neid sööma. Veel värsket õhku hingama ja inimesi vaatama. Muidugi, kui neid seal oli.

Ühel päeval saabus soojalaine, oma +24 kraadi oli küll. Võtsin jälle oma võileiva ja läksin parki. Päike paistis, mõnus oli.

Park oli paksult noori tudengeid täis, enamuses naisterahvad. Poleks ju midagi kummalist, kui peaaegu kõik need 200-300 tüdrukut poleks olnud topless...

Sõin oma võileivad aeglaselt ära ja läksin tagasi kateedrisse. Isegi pilti unustasin teha.
Hiljem sellist vaatemängu enam ei mäleta, ilm läks jahedamaks ja kooliaeg lõppes ära.

Aga homme orienteeruma Setomaa männikutesse. Uhhh!
Ja Xdreami 1.etapi sai ära regatud - Alaska Forever.

kolmapäev, 7. aprill 2010

Varia

KÜSIMUS:
Mis linnaga on tegemist?





Talent Venemaalt - Леонид Федоров



Sama looga omapärane filmilõik. Kahjuks või õnneks pole näinud:
"Седьмом дне"

reede, 2. aprill 2010

Pentathlon

Keila pikamaasari on ka pentathlon ehk viievõistlus. Alad on seal järgmised:

- suusatamine 30km (24.jaan)
- ujumine 300m (kolmapäeviti aprillis)
- rattasõit xkm (12. või 13.juuni)
- jooks 21km (31.juuli)
- rulluisutamine (sept)

Suusatamine on peetud, ise ei osalenud, sest samal ajal oli Winter Xdream. Rattasõidust osavõtt on samuti kahtlane, sest samal ajal on Xdream. Kuid kolmel ülejäänud alal tahaks võimalusel osaleda.

Kõigepealt siis ujumine, kunagi aprillis ühel kolmapäeval.

Ehkki selle alaga olen elus tegelenud omajagu, on vees libisemine suhteliselt kehvapoolne.

Kõigepealt treeningud 1.klassis Gennadi Jagomägi juures. Seal oli pea kogu klass. Või kool. Ujumas käisime hommikuti Tartu Emajõe ujulas (pildil), kus oli 16,7m pikkune bassein. Teisel pool seina oli saun. Ükskord, kui peale trenni kooli ei jõudnud, jäi ka ujumistrenn katki.

5.klassis alustas ujumistreeningutega Tartu V Keskkooli uues ujulas nais-Jagomägi. Edasijõudnute tasemel oli juba päris palju trenne ja see hakkas vist vastu. Mingil hetkel loobusin. Või tuli midagi huvitavamat vahele.

7.klassis hakkasin käima viievõistluse treeningutel ja seal oli ujumistreeneriks Rammi.

Pentathlon moderne

ehk kaasaegne viievõistlus on tänapäeval üsna varjus. Ala ei ole atraktiivne pealtvaatajatele ning on üsna kulukas tegijatele.

Viievõistlusesse läks mul mitu aastat treeninguid. Kuulusime Tartu “Dünamo” alla ja treeneriks oli Enn Jaigma. Samal ajal oli “Kalevi” grupi treener Rooma olümpiahõbe Hanno Selg, kelle poisid olid kogenumad ning tugevamad. Kuid viimasel võistlusel sain juba ka neile konkurentsi pakkuda, ehkki ujumine oli nõrgem. Ja kuna ujumine oli viievõistluse üks põhialasid, siis loobusin ühel hetkel ka sellest väga huvitavast spordialast. Lihtsalt ise tundsin, et ujumise pärast pole mul perspektiivi. Enn Jaigma oli suurepärane ja hoolitsev treener ning meelitas mind veel tagasi, kuid peale kahekesi tehtud pikka laskmistrenni, kus hävitasin mitu karpi padruneid, enam siiski ei jätkanud.

Tartu KSMK (Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kooli) võimla TÜ peahoone kõrval oli justkui teine kodu, kus olid vehklemistrennid, kuiv püstolilaskmine, seal sai palli mängitud ja Tähtveres jooksmas käidud. Ujumine oli põhiliselt jälle Emajõe sauna ujulas, ratsutamisega me siis veel ei tegelenud.

Mäletan viimast võistlust, kus vehklemises õnnestus fleššidega päris palju punkte koguda ning 2km jooksukrossi tulemus oli ka hea. Ehkki eelmisel õhtul tegin veel viimase korraliku jooksutrenni, ikka selleks, et võistlusrajal parem olla!? Püstoli kiirlaskmine siluettidesse oli mul üks tugevamaid alasid.


Veteranide võistluste ja tulemuste uurimine internetist tekitas isu ehk kunagi ka ise see ala veelkord läbi teha. Vehklemise ABC nagu 2, 4, 8 ... flešš, jalgade töö jne on päris hästi meeles ning füüsiline vorm peaks ka olema üle keskmise. Ratsutada ei tahaks, sest parkuuri pole elus hüpanud.

Aga kõigepealt paar trenniujumist ja siis 300m aja peale, Keila Tervisekeskuses.

neljapäev, 1. aprill 2010

Vanad makilindid, vol.2

Selline lugu siis Anne Maasikult, sõnad Sulevi ämmalt (1970).


Pildi päritolu