Jolki-palki 2 ehk Näärilaks 2013

Mulle kohe meeldivad mitteametlikud ettevõtmised ja üritused. Seepärast osalesin ka eelmise aasta Näärilaksul, ehkki siis oli sügav talv ja vajaliku varustuse hulk märkimisväärne.

Kui aasta tagasi osales Eensaarte võistlusel kolm tiimi, siis seekord oli neid kokku 25! Põhjuseid, miks 50 inimest, kellest kümmekond naised, ühel pimedal detsembriõhtul 6-tunnisele seiklusele tulid, oli kindlasti mitu, kuid peamine oli kindlasti soov põneva elamuse järele koos toreda seltskonnaga, mida seiklussport kindlasti ka pakub. Samuti hoidis Extari stiilis võistlus tiime kogu ürituse kestel koos, kus vaheetappide kontrollaegade sees pidid kõik võistkonnad võtma nii palju punkte kui suutsid ja lõpetama samal ajal, st kell 22.15.

Läksin Maardusse suure põnevusega, sest turismilinn Maardu, nagu endine linnapea Georgi Bõstrov oma raamatus "Georgi Bõstrov. Vene poliitik Eestis" motona välja tõi, on üks omapärasemaid ja kirjumaid paiku Eestis.

Mõned näited:
- Maardu mõisnik laseb Maardu ehk Liivakandi järve veest tühjaks (1894), et suurendada oma valduses olevaid põllu- ja heinamaid.

- Tekib ligi 10-meetriste nõlvadega Kroodi oja, mis on oma mahult üks suuremaid tehismaastiku elemente Eestis
- Looduslikele liivikutele ja soistele aladele tekib fosforiidimaagi töötlemisega seotud hiiglasuur tööstuspiirkond, mis on mahajäetud hoonete ja varemete näol suuresti säilinud praeguseni
- Vanad fosforiidikarjäärid kõrgete vallide, tüngermaade ja sügavaveeliste laiade kanalitega
- Datšade ehk suvilate rajoonid, mille ilmekaimaks näiteks on Pilpaküla Kallaverest idas.
- Uued tööstusalad ja tehnorajatised, maanteed. Muuga sadam.

Kuid käisime ka Tallinnas (Iru) ja Jõelähtme vallas.

Kõigepealt mõned kõige-kõiged:

- kõige ohtlikum koht oli Pirita jõe forsseerimine
- kõige naljakam KP oli koobas Iru linnamäel, kus aluspükstes kodutu oli "natuke" häiritud ootamatutest külalistest
- kõige huvitavam KP oli tohutu auto- ja traktorirehvide mägi (KP21-K), kus oli nii sügavaid orge kui kõrgeid ahelikke
- kõige ilusam KP oli Saha kabel ja torn. Lummav!
- kõige bingom KP oli hiigelsuur kuubikujuline kivi (Miku Raudkivi, 6,1x5,2x4,4m) võsasel tõngermaal (KP7-K)
- kõige kärarikkam koht oli saun peale võistlust
- kõige raskem ülesanne oli Näärilaksu hümni laulmine

Nüüd võistlusest

Olin tiimis koos Matiga (Preitofiga), nagu ka eelmisel aastal. Lisaks kutsusime endale kampa Raivo Eriku, üheliikmelise võistkonna kapteni. Koos segasem ja lõbusam.

Võistlus algas rattaetapiga. Alguses oli tunne, et oleme Xdreami B-rajal, niivõrd palju tiime oli koos ja teises KP-s ootasime hirmus kaua, kui Mati trepijärjekorras seisis. Olime ühed viimastest, kes KP2-st lahkus, Mati oli olnud vist liiga viisakas.

Tünga saime KP4-ga, kuna ei leidnud kanalist punkti asukoha viidet. Kanalisatsiooniauke oli päris palju, õige otsa meie ei sattunud. Ka Kraasidel otsimine ebaõnnestus. Sellega seoses jäi meil käimata flotoliivade ladestuspaigas, kuhu ma pole varem sattunud. Võistlusele võis see olla isegi kasulik, sest punkti asukoht oli ebamäärane ja punktivõtt ajaliselt kallis.

Edasi tahtsime minna läbi 8-nda 7-K-sse, kuid kuna paremale viivat teed ei näinud, panime mööda ja liikusime lõunasse (Kraaside järel). Raudteed ületasime koos, ratas käe kõrval. KP5 oli poolelioleva viadukti all ja kuna viaduktini pidi tee tooma, siis edasine liikumine kulges mööda head asfaltteed. Poolelijäänud viadukt on üks jaburamaid näiteid maaomandiga seotud lahendamata probleemidest, kus pole suudetud kokkuleppele jõuda silla alla jääva maa omanikuga. Kui me oleksime olnud nutikamad, siis võinuksime ratastega sõita olematu silla teisele küljele ja sealt siis otse punkti tulla. Kuid meil olid vanad kaardid, kuhu Ott (Rene Ottesson) oli peale visanud mingi valiku teid, kohati suvalise kuju ja täpsusega.

Väga raske oli leida pimedas võssis suurt Miku Raudkivi (7-K). Seal oli ka teine kivi, kuid meie selle otsa ei komistanud. Õnneks tegime vaid väikese ringi, misjärel ronisid Erik ja Mati mööda puud kõrge kivi peale punkti võtma.

Peale esimest vahetusala (VA1), kuhu jõudsime piisava ajavaruga, algas jalgsietapp Iru linnamäel ja Pirita jõe nõlvadel. Esimesena võtsime Iru paljandi all oleva koopasuu eest  KP10. Siin käisin viimati 1979.aastal, TÜ geoloogia 1. kursusega, koos professor Arvo Rõõmusoksaga. Iru linnamägi on nii geoloogiliselt kui ajalooliselt huvitav paik, mille lõunapoolsel nõlval paiknevas koopas asus KP12. Olime seal esimeste hulgas, aluspükstes korterielanik oli arusaadavalt häiritud ja küsis mitu korda, et kui palju ja millal veel inimesi siia tuleb. Raskustega ütlesin vene keeles, et tunni aja jooksul näeb ta veel paljusid. Hilisemad seiklejad kohalikku elanikku ei näinud, ju ta oli siis kuhugi tagatuppa ennast ära peitnud.

Skeemil Iru linnamägi, kus asus ca 1000 aastat tagasi linnus. Peale linnuse põletamist viikingite poolt, kolis rahvas "Tallinna vanalinna".

Etapil 12-11 pidime ületama Pirita jõe. Veetase oli eeldatavalt kõrge ja ainukese võimalusena nägime selle ületamist kärestiku kohalt, mis asus kaardil KP11 juures. Kuid enne pidime läbi murdma veel tihedast võsast. Samas pilt, mis jõe ääres avanes, polnud üldsegi sõbralik. Veevool oli väga kiire ja sügavust korralikult. Kuna mingit muud varianti nagunii polnud, läksin esimesena vette. Tavaliselt olen sellises olukorras ikka Mati ette saatnud, ta ei karda ei külma, tuld ega vasktorusid. Jõeületusel olime väikestes raskustes, sest jalgu tuli hoolikalt jõepõhjaga kontaktis hoida, muidu oleks vool ära viinud. Aeg-ajalt toetasime üksteist. Kuid vaatamata sellele kaotas Mati vahepeal sügavas augus tasakaalu ja oleks äärepealt minema läinud. Õnneks saime käest kinni ja tulemuseks oli vaid märg ülakere. Ka Raivo komistas ja käis rindkereni vees ära, mul õnnestus pääseda vaid märgade aluspükstega.

Vea tegime KP15-ga, see oli justkui rõngast väljas, natuke liiga idas. Väga vale otsus tuli aga KP13-ga, sest me ei läinud seda aja kokkuhoiu mõttes võtma. Oleksime kulutanud punktile ca 3-4-minutit, mis oli praktiliselt olematu ajakulu sellel võistlusel.

III etapp oli jälle rattal. Välistasime kohe KP19 ja suundusime KP18 juurest saadud boonuspunkti KP20 juurde. Seejärel tulid väikesed ekslemised KP21 juurde jõudmisel. Kuid punkt oli müstilises kohas, mida peaks kindlasti päevavalgel vaatama minema - hiiglasliku rehvimäe edelanõlval. Edelaga panime natuke valesti nagu ka kogenud seiklejad Randy Korb, Heiti Hallikma ja Elo Saue, seepärast tegime mäe peal parajalt pika ekskursiooni.

Siin oleks vaja olnud hea välguga fotograafi, ei tea, kus Neeme Loorits sel ajal peesitas.

Pildi tegi Silver punktipaneku ajal.

Seejärel tulid ilusad punktid. Kõigepealt boonuspunkt teeristis suure jõuluvalgustatud kuuse all ja seejärel salapäraselt valgustatud Saha kabel (pildil, autor Toomas Kümmel, võetud FB-st), mille tornis asus punkt. Sõitsime mööda ka Maardu mõisast, selle sama von Breveni majast, kes Maardu järve kunagi tühjaks lasi, tahtlikult või tahtmatult.


Teises vahetusalas (VA2) algas jalgsietapp vanas Võerdla karjääris. See
oli sürr koht, kohati isegi väga, eriti pimedas. Esialgu kavatsesime sõita paadiga üle kanali, kuid kuna järjekorras oli juba mitu tiimi, siis alustasime oma ringi lõuna poolt. Mööda mudast enduro-krossirada liikusime itta, punktid tulid suuremate ajakadudeta.

Keeruline punkt oli KP32, kõrgendikest ja sügavatest orgudest koosneval tüngermaal, ühe künka tipus. Õnneks läksin sellele otse peale ja viga ei tulnud. KP30 oli samuti suunaminek + sammude lugemine. Õnnestus hästi, sealt saime vihje boonuspunktile teisel pool teed. Nägime ka lampe liikumas kaugel poolsaare tipus, mõistmata selle põhjust. Vastuse saime KP27-s, kus oli vastava boonuspunkti vihje. Kahjuks meie liikumissuunale see vihje kasuks ei tulnud.

Väga lahe oli lõpuks jõuda kanali äärde, kus teisel pool kaldal põles lõke, välkusid lambid ja säras suur oranž kuppeltelk. Ott oli paadiga vastas ja viis meid kõiki kolme kanalist üle. Paat (õigemini kanuu) oli küll üsna sügaval sees ja küllaltki ebastabiilne, kuid pääsesime ujumiseta.

Ja siis viimane ehk viies etapp. Oleks tahtnud sõita peale KP37 ida poole ja sealt edasi KP39-sse, kuid Raivo laitis plaani maha, teed pidid väga kehvad olema (tegelikult polnud). Seega võtsime kõigepealt läänest datšade vahelt nõiaudu punktid, seejärel KP40 ning suundusime superboonuse punkti KP38. Aega oli küll napilt, kuid siiski piisavalt ka väikese vea jaoks.

Superboonuse KP juurde läksime jala ja ehkki liikusime piki õiget vallseljakut, otsisin punkti 30-50m liiga paremalt (läänest). Olime juba loobunud, sest aeg hakkas otsa saama, kui Mati leidis tagasiteel ühest august vajaliku KP tähise, mis oli vaid 10m kaugusel teerajast, mida mööda olime tulnud.


Lõpetamine toimus Europehostel hotelli saunas, paremad jäid hotelli ka ööbima. Olin autojuht, koju jõudsin varakult, juba kell 02.30.

Pildil võitjad Erkki Aadli ja Alar Abram, kes Pirita jõe forsseerimise asemel eelistasid siiski ringijooksu.

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et järgmisel päeval oli väga mõnus olla, organismis ja ajudes toimus mingi kummaline seiklusrammestuse ja läbielamiste seedimise protsess - väga mõnus heaks olemiseks, sest kuus tundi rasvapõletust ja adrenaliini peab ju hästi mõjuma.

 Piltide autor Neeme Loorits.

Tulemused

Videoklipp (2:26, autor Erkki Vähi)

Searching for Sugar Man

Nägin ära, telekast. Liigutav muinasjutt, tee tunnustuseni võib olla käänuline.
Tagasihoidliku vaese rikka mehe lugu:

Jälle kaardiga

No nii, nüüd on üle pika aja jälle kaardiga joostud. Füüsiline enesetunne on justkui selline, et võiks ka võidu panna, siiski hoidusin DnB Vana-aasta jooksust eemale. Maratoni ei julgenud, see oli liiga pikk, 8,4km aga ohtlikult kiire. Samas oli meeldiv lugeda, et klubikaaslane Ats Sõnajalg sai seal Tšerepannikovi järel teise koha. Maratoonarid on muidugi kõik hirmsalt tublid.

Pirita rannametsas oli täna Jõulueri(pruul), mille valmistas Mait Tõnisson.Loomulikult võtsin pika ja kuuskedega raja, ehkki see kuuse-bingo variant tekitas esialgu ebakindlust.

Jooks läks kenasti, kuusepunktid aimasin enam-vähem õigesti ära. Ainult üks natuke suurem viga tuli etapil 22-23, kui jooksin punktist paremalt mööda seiklusrajale ja pidin asukoha üle väheke mõtisklema.

Tulemused

Nädala pärast õnnestub ehk Näärilaksust osa võtta, võimalusel tahaks joosta ka Tarmaku Aastalõpujooksul. Täna registreerisime end ära rogaini EMile Põlvamaal, seega pole taganeda enam kuhugi.

Neljapäevakutest

Hiljuti ilmus o-listis järgmine teade:

50 HOOAEGA TALLINNA ORIENTEERUMISNELJAPÄEVAKUID

Tallinna orienteerumisneljapäevakud tähistavad tänavu oma 50 hooaja täitumist.
Neljapäevakud said alguse Rain Lahtmetsa ettepanekust 11.detsembril 1963 Tallinna „Kalevi” orienteerumissektsiooni presiidiumi koosolekul, hakata suvekuudel maist septembrini korraldama iga neljapäev orienteerumise treeningvõistlusi. 1964.aasta kevadel võetigi asi ette ja 11.juunil toimus esimene neljapäevak. Organisaatoriks oli „Kalevi” orienteerumissektsioon ja Toomas Kerem...

Uudis läks välja ka pressiteatena, kuid kahjuks ükski kanal seda üles ei korjanud. Kahju, sest tegemist on ju täiesti fenomenaalse sarjaga, kus osaluskordi on kokku tehtud ca 600 000 ja enamgi. Parimatel päevadel osales TONi päevakutel üle 2000 inimese, Tartus üle 1000.

12.juunil 2014 toimub neljapäevak Jägalas, ehk saab siis veelkord päevakut müüa, suure juubelireklaamina välja paisata.

Minu esimene päevakuhooaeg möödus Tartus ja see oli aastal 1973, seega 40 aastat tagasi. Juhtus nii, et kohe esimese päevaku Vana-Kuustes võitsin, hiljem nii hästi alati ei läinud. Kokku tegin hooajal 11 starti.

Kuigi orienteerumine on paljuski perekondliku järjepidevusega spordiala, siis minu puhul see reegel ei kehtinud. Tundus, et 12-aastasele poisile lihtsalt meeldis kaardiga metsas joosta, sest vastasel juhul poleks küll viitsinud üksi päevakutel käia. Kahjuks on kõik vanad fotokoopiatest kaardid kolimistega kaduma läinud.

Küsimus: Mis aastal toimus esimene orienteerumispäevak Tartus? (1 punkt)
(vastuse leiab lihtsalt "Orienteeruja" digiarhiivist)  SIIT (Eleri link)

Raskem oleks vastata küsimusele, et millist o-maastikku on kujutatud diplomi peal (kui selline on üldse olemas)?
Tõestatud vastuse eest saab 2 punkti.

Lõpetamise rõõm

Teema "Lõpetamise rõõm" on täna seotud seiklusspordi MMiga, ARCW 2013-ga Costa-Ricas. See võib ikka uskumatu tunne olla, kui üle 7 ööpäeva ülikõva pingutust ja magamatust saab õnnelikult läbi. Rõõmsad on ilmselt kõik, kes ühes tükis finišisse jõuavad
(pildil on 2.koha tiim Columbia Vidaraid, autor: Andreas Strand).

Eile jäi näppu üks leht vanast matkapäevikust, viimase matkapäeva kirjeldus, mille pani paberile meie Altai 1984.aasta suusamatka grupijuht, mõned aastad hiljem üks Eesti kõvemaid alpiniste Sven Mäses. See oli 18-päevane matk, kus juhtus nii mõndagi - haigused, väga-väga külm, ka öösel telgis, kohati üliohtlik, lõhutud jalaluud jm. Lõpus ostsin 2 kilo kaeraküpsiseid ja panin need kohe poe taga nahka. Loomulikult oli see matk puhas nauding kauges lumises päikeselises mäestikus ja loomulikult ei pretendeeri mitte mingisugusele võrdlusele eelneva sündmusega.

























Täna oli päev, kus sõitsin esimest korda uue elektrirongiga. Oli ikka mõnus küll. Allpool on pilt ühest jaamast.

KÜSIMUS: Millises jaamas on pilt tehtud?

Pööripäev

Täna oli siis üle pika aja esimene "treening", ca 1 tund jooksu pehmel lumel. Mõnus ilm, keha üllatavalt kerge - ühesõnaga - täiesti lootustandev, isegi positiivne seis. Seega tundub, et spordiaasta 2014 on alanud. Esialgu tuleb muidugi käituda tasa ja targu, nii liigutamise kui söömisega. Töökoha vahetus lisab võrrandisse küll mõned tundmatud, kuid loota on, et ka Eesti Energias jõuab kenasti sporti teha. Mõni eesmärk on tulevaks aastaks siiski paigas.

Mis aga toimus sellel aastal?

Hooaeg sai küll kenasti ära tehtud ja suuremaid loobumisi esialgsest plaanist polnud, kuid kõik käis üle kivide ja kändude. Suusatada ja liigutada sain talvel küll kenasti, kuid võistlusvorm oli vilets, keha ei suutnud taluda pikki distantse, tervis pidevalt jupsis.

Jaanuaris olin üsna vilets Ebavere Xdreamil, väga külma Viru maratoni lõpp oli kaos, Sportlandi Kõrvemaa maratonil polnud pingutuseks üldse võimeline. Powerit lihtsalt polnud.

Enne Tartu maratoni avatud rada andis teist korda märku tõsine probleem kõhus - 12 tundi tugevaid valusid ja see polnud enam naljaasi. Käisin uuringutel ja lõpuks leppisin dr. Jaan Tepp'iga kokku, et lõikama hakkame novembris, siis, kui spordihooaeg on läbi. Valude oht oli pidevalt õhus, kuid ettevaatliku söömisega sain probleemi kontrolli all hoida.

Vorm aegamööda paranes ja Tartu-Otepää jooksumaraton läks juba üsna valutult (3:26). Nädal varem toimunud Sparta XT Talverogain tuli samuti mõnusalt. Kõik tundus minevat ülesmäge.

3.mail tuli uus valuhoog ja see võttis jälle pikalt rivist maha. Nädal hiljem toimunud Ilves 3 jäi ära, ka SEBi Tartu 23km maratonil olin väga vilets. Eelmisel päeval Kulli kaardil toimunud EMV lühirajal suutsin alguses tehtud suure vea küll tagasi joosta ja kolmandale positsioonile jõuda, kuid lihtne augupunkt distantsi lõpus tõmbas medalisooritusele kriipsu peale. Kuid tühja kaotatud medalist, hea o-kaaslane Andres Minn kaotas ju elu.

Balti MV Kuural (21.-22.mail) toimus tõelise palavusega ja seal olin täiesti köga. Aastaid tagasi olid palavad ja rasked tingimused minu trumbiks, nüüd ei suutnud isegi Saima Värtoniga (N55) sammu pidada. Küsimus oli õhus: milles siis asi on?

Libahundi jälg Paldiskis oli totaalne katastroof. Palavus ja lootusetud krambid, lõpetamine enne aega???

Kas sai enam kehvemini hooaega alustada? Kuidas Venemaa rogaini MMiks üldse korda saada? Mis jama selle tervisega ikkagi on? Palju küsimusi oli õhus.

Juulis võtsin puhkuse ja üritasin terveks saada ning end vormi ajada. Üsna palju olin maal aktiivsema liigutamise ja abikaasa tervisliku värske toidu peal. Olemine läkski paremaks ja 12h XT suverogaini ajal tekkis organismis järsk murrang paremuse poole. See oli hea märk MMi suunas.

Aloli MM 24h rogainis läks füüsiliselt lihtsalt. Tehniliselt kaotasime pimedas tohutult aega, kuid hõbemedal tuli õnneks ikkagi. Aasta põhieesmärk sai täidetud. Natalja Vinogradova superpildid eestlastest on SIIN.

Augustis tuli EMV tavarajalt Päidlapalus pronks, Ülemiste järve jooksu aeg ja koht oli vaatamata äsja põetud ja veel paranemata haigusele korralik.

Septembris oli minek hea, kuid tehniliselt ebaõnnestunud sooritused rikkusid mitmed kenad võistlused ära (XT Öörogain, Suunto Games). Samas tuli hõbe EMV sprindis Otepääl ja teoreetiline pronks EMV pikal rajal.

Oktoober läks jälle raskelt. TAOK rogainil Jänedal oli mind Marje jaoks vaid 4 tunniks. Totaalsed krambid hävitasid hea rajaplaani ja korraliku alguse. Aga ma ei imesta, sest 2 nädalat enne rogaini oli kõht totaalselt korrast ära (detailidesse laskumata), paranemiseks läks aega veel 1,5 nädalat peale võistlust. Saaremaa 3-päeva jooksu eel olin jällegi haige ja Kuressaarde sai mindud rohkem kohusetunde pärast. Kuid jooks tuli välja täitsa ok ja tervis paranes iga päevaga.

Enne sapipõie operatsiooni 22.novembril käisime Marjega veel XT Bingorogainil Jõulumäel, kus füüsiline seis oli üllatavalt hea ja tulemus sellele vastav.

Järgmise aasta plaanidest praegu pikemalt ei kirjutaks. Rogaini EMi Põlvamaal Oraval oleme Marjega plaanidesse võtnud, USA Black Hillsi rogaini MMi aga mitte. Selgusetu on veel, kuidas suvepuhkust kasutan, nüüd on seda vaid 4 nädalat. Kinnisidee on alati olnud mägedesse minna,  kuid viimastel aastatel olen otsustanud tiitlivõistluste kasuks. Eks näis.

Kuulamisväärsused

Kuidas tekivad elamused, mida on elamiseks nii väga vaja? Mida otsime välisreisidelt, matkadelt?
Mitte iga koht, mis peaks olema väga tähtis, efektne ja uhke, ei pruugi hiljem meenutades emotsioone tekitada. Samas võib mõnikord tühisest asjast, juhuslikust kohtumisest või ootamatust seigast saada kogu eluks meeldejääv hetk. Selline seik on väärtus, sest iga taolise elamusega pikeneb eluiga, mis koosneb kahest elust - ühest, mis parasjagu käsil ja teisest, mis juba ammu toimunud ja mälusse pildi, lõhna või mõne (muusika)heli saatel salvestunud.

Hiljuti sattusin ühe ettekande peale, kus kena tütarlaps Ülane Vilumets räägib vaatamisväärsustest, õigemini nende muutmisest kuulamisväärsusteks. Ja ma tundsin, et see on just see, mida ka ise hindan.
Soovitan kuulata (16min), väga hästi esitatud, õpetlik vaadata: http://tv.delfi.ee/video/OAkd7oSC/


Alloleva, Kristiina Ehini poolt täna FB-sse pandud muusikaloo juurde meenub üks lugu.

Kusagil 3 nädalat tagasi tulime õhtul hilja abikaasaga Tartust ja pidime võtma ca kell 23.30 Tallinna lennujaamast tütre peale. Kuna jõudsime kohale 1,5h varem, läksime naisega linna, et mõnes kohvikus aega parajaks teha. Esimesena vaatasime sisse Kloostri Aita, sest seal oli vanasti mõnus pretensioonitu õhkkond.

Seekord istus tühja ja üsna kõleda saali kamina juures mingi väike kamp, kes meie kohmetunud küsimuse peale, et kas siin midagi toimub ja kas see koht üldse lahti on, ei osanud esiotsa midagi vastata. Kohmetusid nemadki. Pöördusime korra tagasi, kuid siis mõtlesime ümber, sest Jaak Johanson kutsus lahkelt sisse ja näitas, kuidas me endale kohvi või teed saame teha.

Ühinesime 6 inimesega. Mingi suurem kontsert oli hiljuti lõppenud ja muusikud mõnulesid omakeskis laisalt juttu puhudes ja pilli mängides, justkui võistlusjärgset lõdvestussörki tehes. Improvisatsioonid flöödil ja kitarril olid inspireerivad ja  viisid kuhugi kaugele, kamin praksus, aeg seisis. Kuulajate-mängijate hulgas olid ka Kristiina Ehin ja Silver Sepp, esinejatena tagasihoidlikud, kuid nautisid muusikat ja sundimatut õhustikku, natuke väsinult. Allpool olevas loos aga mängivad ja laulavad mõlemad.

"Viimased lumeta päevad / The Very Last Days Without Snow" - Kristiina esimene ise kirjutatud, lauldud ja pillil saadetud lugu.

Spordivaba aeg

Jällegi on olnud blogimisega pikem paus. Hoolimata vahepeal võetud nädalasest puhkusest ei jõudnud ikkagi oma poolikute tööde ja lubadustega hakkama saada ja nii jäid ka sissekanded tahaplaanile.

Pildil: Hommik Keilas. Peale seda sadas muidugi päev otsa vihma.

Üheks põhjuseks oli kindlasti ka asjaolu, et pole viimasel ajal peaaegu üldse sporti teinud, rääkimata mingitest võistlustest. Ja sporti ei saa teha veel nädalaid.

Nimelt vabastati mind eile ühest kruusakoormast, mis tekitas kõhus aeg-ajalt probleeme ja kevadel lausa suuri valusid. Geoloogi asi, kividest ei saa üle ega ümber. Ja seda ka tööelus, kus kahe nädala pärast tuleb jälle siseneda geoloogia ja maavarade teemasse, seda siis peale 16-aastast eemalolekut. Tuleb suur väljakutse suures ettevõttes.

Parafraseerides Hemingway´d, et igas sadamas võib leida ühe eestlase, siis igas haiglas võid samuti kohata mõnd orienteerujast arsti. Nii ka eile, kui kõhupimeduses orienteerumiseks näitas valgust üks neist. Mina sellel ajal muidugi magasin.

Täna-homme on EOLi üldkogu, kus jääb siis seekord käimata. Kahju, sest hommikul oli rogainiteemaline koolitus (vennad Eensaared ja Lauri Leppik), peale seda huvitavad ülevaated aasta tegemistest ja tulevastest plaanidest ning õhtune pidulik koosviibimine, kus jagatakse hulgaliselt tunnustust ja auhindu parimatele. Jääb osalemata ka homsel üldkogu istungil, kus valitakse uue juhatuse liikmed ja järgmine EOLi president. Meie ainuke presidendkandidaat on viimastel päevadel olnud ajakirjanduse turmtule all ja seda mitte positiivsest küljest. Aga ta on olnud julge oma seisukohti välja ütlema (näit Jüri Üdi klubis) ja see väärib tunnustamist.
Kuid EOLil on tulemas huvitavad ajad.

Pole ammu nii palju teatris käinud kui novembrikuus. Vaatasime kolme Linnateatri etendust, kahjuks jäi suur elamus saamata.

Hamlet (P.Võigemast) - see oli suur pettumus. Liiga hüsteeriline, kohati sisutühjade ja pikkade dialoogide ning monoloogidega (hauakaevaja stseen), teise osa keskel oleks tahtnud lausa ära minna. Mäletan 10 aasta tagust Nüganeni lavastust Matvere ja Teetammega, see oli võimas.

Kassirabal (M.Kalmet) - täitsa hea etendus, paras iiri draama, sünge lõpuga, kuid jättis emotsionaalselt külmaks. Tahaks aga katarsist, vähemalt elamust.

Utoopia rannik I (P.Pedajas) - oh jah, ma ei tea, kas ikka peab etenduse 3,5-tunniseks venitama. Hästi mängitud, huvitavalt tehtud, kuid Stopparti tekst 1833-1845 aasta vene noortest vabamõtlejatest ei toitnud eriti.  

Elamus tuli aga Mandariinidest, nagu enamusel selle filmi vaatajail.

Bingorogain Jõulumäel

Laupäeval oli 2 rogaini, millest oleks tahtnud osa võtta - Valters Kaminskise 12h Cēsise lähedal ja XT bingorogain Jõulumäel. Otsustasime siiski selle teise kasuks, sest tervis pole korras olnud ja trenni pole samuti kahe viimase nädala jooksul rohkem teinud, kui vaid kaks kerget tunniajalist jooksu.

Seetõttu läksime Jõulumäele rogaini nautima, seikluslikkust lisasid lisaülesanded ja kohustuslik punktide arv, milleks oli 120. Kõikide punktide kogusumma maastikul oli 165, igast lisaülesandest, mida oli kokku kolm, võis juurde saada 3, 4 või 5 punkti.

Seega oli rajaplaneerimisel valikuvabadus suur, kuid üsna kohe sai selgeks, et võtame kõigepealt ära lõunapoolsed punktid, seejärel läheme itta ja lõpuossa jätame viimase lisaülesande ja keskuse vahelised odavad punktid. Nende punktidega oleks saanud lihtsalt kokku panna täpse punktisumma ehk BINGO. Rohkem ei tohtinud võtta, siis oleks tulemus tühistatud. Ka hilinemise eest oli DSQ. Viimast polnud meil vaja karta, sest aega oli antud piisavalt (5 tundi), kuid valearvestuse ja BINGOst väiksemate punktidega poleks samuti olnud konkurentsis. Seega tuli väga hoolikalt punkte lugeda ja juba varakult hakata lõpuosa ette planeerima.

Stardist läks KP80 suunas välja paras kamp jooksjaid. Hoidsime rahulikult kõige taha, lasksime teistel initsiatiivi näidata. Ka Mati tiim (või Sassi tiim või Heidi tiim) oli seal, seega lähikonkurendid tulid välja sarnase rajaplaneeringuga. Heiti ja Viff, kes jooksid meist kõigist mingil hetkel kergel sammul mööda, võistlesid samuti segaveteranide klassis. Kuid neid me oma konkurentideks ei pidanud, liiga sportlikud nägid välja.

Lisaülesanne KP22 juures seisnes discgolfi ketaste viskamises. Peale ebaõnnestunud avaviset, mille tegin Alar Abrami stiilis, läksin natuke lähemale ja viskasin 4-punkti joone tagant ketta tavatehnikaga kahe puu vahelt läbi. Saime eest ära Mati tiimilt ja edaspidi liikusime koos meistersportlaste Alari Kanneli, Rene Ottessoni ja Paavo Rõigasega. Etapil 64-92 läksid nemad natuke ringi ja kaotasid meile päris palju, kuid püüdsid jälle kinni KP40 juures (vt pilti).

Edasi läksid meie teed lahku, sest meie võtsime ära 61, nemad aga suundusid otse 72-e (??). Enne seda punkti arutasime Marjega, et kas läheme ujuma, kui kraavist üle ei saa. Marje väitis kindlalt, et tema vette ei lähe. KP72 juures olevast kraavist saime aga nii üle, et kraavi ei pannud tähelegi.

Lisaülesanne KP20 oli seiklussportlastele tuttav, meie aga saime seal paraja tünga. Joostes lõuna poolt punkti suunas oli tee peal mingi märklaua-laadne papist ese. Uurisin numbreid selle peal ja jätsin meelde numbri 119, mis oli punane. Ülesanne aga seisnes selle märklaua kauguse silmaga hindamises. Marje pakkus 300m, mulle tundus see kaugus olema natuke üle 100m. Kompromissina pakkusime 160m, kuid see oli hullult vale (õige oli 335m) ja jäime punktita.

Nüüd tuli lõpuossa korrektiive teha, sest esialgu plaanitud 20-62-81-51 asemel läksime 81 järel võtma  42-73. Ja seda seepärast, et lõpuosas oleks meil ilma lisaülesandeta tulnud kokku 118 punkti. Mis aga tähendas, et pidime lisaülesandest kindlasti juurde saama kas 4 või 5 punkti. Riskantne.

KP81 juures sattusime juulikuisest 12h rogainist  tuttava kraaviületuskoha juurde. Meie ees ületasid selle kraavi Paul Lumi ja Tõnu Kits, saime aimu, kui sügavale vette tuleb minna. Vesi oli sügavam kui suvel. Kuna aga mingeid varuvariante polnud, sest punkt asus teisel pool kraavi, siis ei kõhelnud Marje hetkekski vettemineku üle. Mäletan, et juulikuus oli väheke torisemist küll.

Etapil 42-73 vahel ilmus välja Mati tiim, kes hakkas meile tasakesi lähenema. Marje samm oli peale veeületust tuimaks muutunud, mistõttu pidin teda tee peal natuke lükkama. Paistis, et aitas, sest Mati ja Co loobusid püüdmisest.

Lõpp oli juba lähedal, jäi veel viimane lisaülesanne ja siis oli kojuminek. Ülesanne osutus lihtsaks, pidi kinniseotud silmadega ja kaaslase juhendamisel puudutama nii palju KP-tähiseid kui vaja. Meile oli parim variant 4 punkti ja nii saigi puudutatud 4 märki.

Ja siis läks jamaks. Rahuliku ja meeldiva otsejooksu finišisse rikkus ära mälu. Ma ei mäletanud, kas olin esimese lisaülesande eest SI-märke saanud või mitte. Mängisin kogu situatsiooni mälus läbi ja tundus, et peale õnnestunud viset ei käinud ma kohtuniku juures märget saamas. See aga tähendas, et pidime nüüd võtma veel neli punkti keskuse lähedalt.

Olin lisapunktide võtmises juba peaaegu kindel, kuid siis hakkas jällegi kahtluseuss närima. Mäletan, et jäin peale esimest lisaülesannet mõtlema, et kuidas kohtunik küll hiljem kindlaks teeb, mitu punkti saime, et ju ta selle siis kuhugi üles kirjutas. Ja selle kirjutamise mõtte pärast tekkiski kahtlus, et äkki jäi punkt märkimata.

Samas, kui oleksime end lõhki võtnud, oleks kogu tulemus tühistatud. Seega me ei läinud neid kaheseid võtma ja suundusime otse lõppu.

SI-pulga mahalugemisel tekkis ärev hetk, kuid tulemus oli õnneks positiivne, minu pulgal oli 120 punkti! BINGO! Uhh.

Nii hästi ei läinud Heitil ja Viffil, kes võtsid eelinfos toodud 110 punkti.

Tulemused

Digitaalne "Orienteeruja"

Jätkan ajakirjaga.

Käesoleva blogi lugejatel on võimalus esimestena tutvuda ajakirja "Orienteeruja" digitaalse versiooniga, kust saab lugeda kõiki varasemaid väljaandeid, välja arvatud kolme viimast. Nagu eelmises sissekandes mainisin, täitub 2014.aasta aprillis 20 aastat esimese numbri ilmumisest, kokku on selle aja jooksul välja antud 133 numbrit. Ajakiri on ilmunud järjepidevalt, alguses 8-leheküljelise ajalehena, kuid aastast 2000 juba ajakirjana, mis praegu ilmub neli korda aastas kuni 60-leheküljeliste väljaannetena.

Mulle kui kõrvalvaatajale ja mõne üksiku artikli kirjutajale tundub see tehtud töö ulmeliset suurena, kus põhiraskus on olnud ajakirja toimetuse  vabatahtlikel liikmetel ja peatoimetajatel. Ikka ja jälle torkavad silma samad autorid - orienteerujad, tänu kellele on asi elus püsinud.

Probleemid on olnud ajakirja tellijates, just nende vähesuses. Oli kord kriitiline hetk, kui asi ähvardas kokku kukkuda, kuid õnneks saadi siiski piisav arv (500) tellijaid kokku. "Orienteeruja" tellimine on toetus järjepidevusele ja lugupidamine paljude inimeste tasuta tööle, mida nad orienteerumiselu hingeshoidmiseks teevad. Kuid ka tegijad väsivad ja vajavad puhkust või vahetust.

Aga mis ma ikka targutan, tegelikult tahtsin kirjutada digitaalsest ajakirjast ja selle koostamisest. Soov ajakirja vanad numbrid kättesaadavaks teha tekkis juba ammu, kuid töö tundus hirmutavalt suur selleks, et seda päris ise teha. Sai otsitud võimalusi Rahvusraamatukogust, kuid sinna see soov jäigi - "Orienteeruja" polnud ajakirjade digitaliseerimise prioriteetide hulgas ja raha eest me seda tööd tellida poleks jõudnud.

Seega alustasin paar aastat tagasi artiklite sisestamisega tabelisse ehk registrisse, millega oli kunagi alustanud Tarvo Avaste ja kes oli paari esimese aastanumbri artiklid sisse viinud. Võimalikuks sai see eeskätt seetõttu, et meie klubi presidendil Valju Talil olid kõik ajakirja numbrid alles hoitud ja korralikult arhiveeritud. Seega polnudki muud vaja teha, kui pakk paki järel Valju käest tuua, artiklid sisestada, hiljem ajakirjad skaneerida ning seejärel pakid tagasi viia.

IT- ja veebilahenduse tegi poeg Madis.

Kuna tegemist on hetkel testversiooniga, mille tahaks lähiajal ümber tõsta EOLi serverisse, siis palun vaadata päringute tegemise ja kuvamise kasutajasõbralikkust ning ajakirja vaatamise mugavust. Kõige parem on kasutada brauserina Google Chrome´i, siis saab ka hiirerullikuga suurendada-vähendada. Lisaks veel niipalju, et otsingulahtri "Pealkiri" all otsitakse sõna nii autori kui pealkirja järgi. Järjestamine on uuemalt vanemale artiklile.
Kõik ettepanekud on teretulnud.

Ajakiri on kättesaadav SIIT.

Kvaliteetajakiri "Orienteeruja"

Lugesin "Orienteeruja" viimase numbri juba tükk aega tagasi läbi, kuid saadud naudingut ei ole jõudnud veel kirja panna, aktuaalsemad tegevused ja muud lood jõudsid ette. Ajakiri on viimastel aastatel olnud juba nii hea, et justkui paremaks enam minna ei saa. Kuid viimane 60-leheküljeline number, mille toimetajad olid Eva-Maria Truusalu ja Kersti Ehala, näitas, et saab veel küll.

Tooks vaid mõned näited.
1. Mariann Sule ja Eleri Hirve lugu Venemaa MMilt rogainis. Raske töö tehti lõpuni, vaatamata Eleri 12-tunnisele kõhuvalule. Tasuks pronksmedal...
2. Rain Vellerindi juhuslik sprindiorienteerumine Euroopa tuumauuringute keskuse CERNi linnakus. Alles hiljem sai teada, et osales Rootsi koondise katsevõistlustel.

3. Tiit Tali vana treeningpäevik, kus sees üle 1000km-ste mahtudega kuud. Hommikul vara 20km ja õhtul 20km või rohkem... Uskumatu kilometraaž, millele väärilist tulemust (maraton alla 2.20-ne) ei tulnud. Igal juhul inspireeriv ja mõtlemapanev lugu igale kestvusjooksjale.
4. Peeter Pihli intrigeeriv kommentaar o-jooksu MMile: "... Eesti orienteerumises levinud omade soosimine teeb minusuguste autsaiderite jaoks koondisse pääsemise eriti keerukaks".
Ei saanud aru. Tõsi, uue süsteemi järgi on Eestil praegu 2 meestekohta igale distantsile, kuid aastaks 2017, mil MM toimub Eestis, võib see arv suureneda. Tänu liidritele.
Seninks aga 3 aastat edukat loomatööd neile, kel tugev põhi all ja suur eesmärk silme ees. Suur võimalus! Tõsi, raha on ka vaja...

ETV klipp (MM2017 Eestis)

Muide, 23.aprillil 2014 saab "Orienteeruja" 20-aastaseks!

Täna oli Tallinna orienteerumispäevakute 50.hooaja lõpetamine. Traditsiooniline koosolek TTÜ aulas, Rein Undi mõnusa ettekande, medalite kaelariputamise, kringli söömise ja loosiauhindade jagamisega. Miski võiks olla teisiti, uut moodi, kaasaegsem, aga ei tea, mis nimelt.


Eile õhtul käisime BFM-is "Kertut" vaatamas. Ilmar Raag filosofeeris pikalt enne filmi, pidas  filmitudengitele justkui väikese loengu. Selgitas Platoni ja Aristotelese esteetika erinevust, kus "Kertu" liigitus pigem selle teise alla. Oleme naisega küll sarnase maitsega, kuid temale on rohkem omane Platoni, mulle Aristotelese lähenemine. Lugude kaudu mingi "tõe" edasiandmine on minu jaoks omasem.

Ja "Kertu" oli hea, väga-väga hea film. 

Saaremaal tervist parandamas

Mitte SPA, vaid jooksuga.

Haigusevimm on pikalt sees istunud ja esialgu plaanisin Saaremaa 3-päeva jooksule mitte minna. Kuid head orienteerujad Mercury klubist olid hotellikohad reserveerinud  ja ka transpordi korraldanud. Ei tahtnud alt vedada.

Seepärast käisin kolmapäeva õhtul Keila Tervisekeskuses lindi peal jooksmas ja natuke ratast sõitmas, et natukenegi spordirütmi sisse saada ja enesetunnet kontrollida.

Täna, st reede hommikul, oli Tallinnas ja veel ka Virtsu sadamas hull ilm - külm, tuuline ja vihmane. Pea oli kahjuks endiselt paks ja kehas kerged külmavärinad, lisaks veel hommikul valusaks läinud kurgumandel. Mängu läks Tonsilgon.

Saaremaal, Kuressaare poole sõites, läks ilm järjest paremaks ja peagi paistis pilvede vahelt ka päike. Enesetunne auto tagaistmel paranes, isegi kurguvalu kadus. Ilmselt valmistus organism vaikselt ja alateadlikult  võistluseks, ehkki olin endale lubanud, et lähen vaid rahulikult jooksma.

1.päev - elame veel

Soojendusel oli seis täitsa ok, jalad pikast puhkusest värsked ja kerged. Kas tõesti läheb võistluseks?

Eelnevalt olin duelli klubikaaslase Maido Kaljuriga maha matnud, tema hoog oli viimasel ajal olnud väga hea. Ka Tõnu Ilvesega poleks tahtnud rabeleda, eelmise aasta kolmas Alec Nyiri polnud samuti nõrkade killast.

Jooks ise oli ühtlane ja üsna rahulik. Teisel km-l oli aeg 8.01, edasi hakkas km aeg natuke tõusma (ca 4.05). Ei olnud raske ja tempot alandada polnud vajadust. Suurematesse gruppidesse ei suutnud hoida, seepärast pidin kohati lõikama ka vastutuult. Kuid seda viimast oli üllatavalt vähe, enamasti oli tuul tagant. Ehk nagu üks veteranist venelanna kaaslasele riietusbussis ütles:
"Mne nravilsja finish, veter tak udaril po šope".

Aeg 40.52.5 oli parem kui plaanisin. Maido võitis vaid 27 sek, ka Peeter Vennikas ei saanud alla 4min/km. See-eest Viivi-Anne Soots tegi isikliku (40.06.2), Kait Vahter samuti (37.53.0). Eelmisel aastal oli mul aeg 40.13, kuid siis pingutasin ikka kõvasti.

Üks asi sai aga selgeks - tervis läks peale jooksmist paremaks.

Jääb veel õhtusöök, puhkus, hommikusöök ja siis Torgu kuningriigis 16km.

Pildil Kaljurid. Neid on tõesti palju. (Autor Jaan Vehlmann)

Tulemused (1.päev)

2.päev - jooksuvormi tegelik test

Peale eilset ei osanud tänasest jooksust midagi arvata, õigemini, arvasin siiski head. Kui eile tuli suhteliselt lihtsalt, siis tänasel 16 km-l mängis tegelik füüsiline vorm olulist osa.

Kindel plaan oli esimesed 5km rahulikult võtta, ca 4.10min/km. Samas pidi ka arvestama mingi grupiga, et mereäärsele vastutuuleotsale mõnusamalt vastu minna. Grupp, mille valisin, oli koosseisu suhtes sobiv (Maido, Viff, Gattšina naisveteran, kellele tuul eile tagumikku lõi, Annika Vaher, eelmise aasta suur konkurent Ott (Viirmann) jt). Mitmeid neist eile võitsin.

Kahjuks oli selle suure grupi tempo minu jaoks liiga kiire, kulutasin end alguses kõvasti. Tõnu Ilves loobus kiiresti ja jäi maha. Kusagil 5km-l loobusin samuti kinnihoidmisest, õnneks tuli vastutuuleotsal üks väike punt järele ja sain tuulde. Sinna gruppi surus end üksi joostes sisse ka Tõnu. Lootsin temaga vähemalt koos lõpetada, sest kuni 10km-ni oli seis üsna ok.

Kuid kusagil 11km-l läks raskeks. Tuul hakkas küll kõvasti tagant lükkama, kuid seda tegi ta kõigiga. Ja teised eemaldusid tasakesi, selja tagant aga lähenes ja möödus hulk jooksjaid.

Hoidsin korralikku pinget, kuid sein oli ees. Sealt edasi oli tervisele ohtlik. Lõpetasin ajaga 1.10.59 (eelmisel aastal 1.07.34). Kukkusin esisajast välja ja kaotan kokkuvõttes ka Tõnule (3,5 sekundiga). Enne homset on Maido kindlalt teine, Tõnu kolmas. Ago Veilberg, nagu ka Meelis Veilberg eelmisel aastal, on teiselt planeedilt.
Eks näis, kuidas homme, parem säärelihas teeb muret.

Tulemused

Natuke hiljem:
SPA-s käidud, pasta söödud, ees ootab väike ekskursioon Privileegi, kus mängivad Kukerpillid.
Pildil Mann (Mariann Sulg), kes hakkab tasapisi hoogu minema. Kuuendal päeval oleks ta nagu kala vees, kuid homme lõpeb Saaremaa jooks kahjuks ära.

3.päev - mõistusega võidetud  kolmas koht

Tänane taktika oli lihtne: alustan rahulikult, jälgin Tõnu tegemisi, üritan teda eest mitte ära lasta, vedama ei hakka ja paar km enne lõppu vaatan, kuidas jõudude vahekord on. Mitmepäevajooksu võlu ongi selles, et kunagi ei tea, mis seisus keegi parajasti on, päevad pole vennad  ja rumala taktikaga võib enda elu raskeks teha. Nagu eile juhtus.

Reielihased olid stardis valusad, sääre jaoks olin valuvaigisti sisse võtnud, kuid üldine enesetunne peale eilset SPA-d oli täitsa ok.

Algus oli rahulik, ca 4.10-4.15 vahel. Esialgu jäin ühte gruppi Peeter Vennikase ja Tõnuga, kuid Maido, Viff jt liikusid 30 sek eespool suures grupis. Vennikas hakkas mingil hetkel eest ära minema, Viff eelmisest grupist aga maha jääma. Hoidsin ühtlast tempot, kellegagi kaasa ei läinud. Kõrvus kummitasid Kihnu Virve merelaulud, hommikul oli ta ETV Tähelaevas.

Kusagil 3km-l läks Tõnu vedama ja tegi seda üsna kaua, sh kerge vastutuulega lõikudel. Püsisin selja taga, pilk kinnistunud tema tagumikule (sest õlavööde kõikus liiga palju). Tõnu jooksis natuke ebaühtlaselt, aeg-ajalt  kiirendas (näiteks, kui raja ääres plaksutati), kohati vajus jälle ära. Hingeldas rohkem kui mina, kuid see ei tähendanud veel midagi.

Kuna muusika kõlas kõrvus, siis järelikult polnud raske joosta. Hoidsin end mugavustsooni piiril, sest maa oli pikk ja enese seisund ettearvamatu. Ette polnud vaja minna, sest vedaja tegi rohkem tööd ja jõudu oli vaja säästa.  Ainuke eesmärk oli see 3,5 sekundit.

Rannapromenaadi 10km-l tundus, et Tõnul polnud enam lihtne olla, ka Viffi kinnipüüdmine oli  lähedal. Viimane otsustas möödumise lihtsamaks teha, keeras korraks rajalt kõrvale põõsasse. Nüüd jõudis selja taha valges särgis Stamina mees Andre Abner ja läks ette tempot tegema.  Toimus väike rütmimuutus ja see oli hea võimalus. Võtsin uuele vedurile selja taha ja see sobis suurepäraselt. Tõnu hakkas maha jääma. Abner oli küll lühike, kuid jooksis hästi stabiilselt ja ühtlaselt. Hakkasime eesolijaid alla neelama.

12km pöördekohas oli Tõnu ca 30m maas. Ta lehvitas käega, lehvitasin vastu. Üks tunnistas end kaotajaks, teine toetas kaotajat sõbraliku žestiga. Seekord siis sedaviisi.

Abneri tempo oli väga hea. Saepururajal möödusime Gattšina N45 võitja tagumikust ja veel paarist jooksjast. Asfaldil läksin Abneri kõrvale ja see mõjus eriti võimsalt. Meie jooksutehnikad sobisid ideaalselt, mõlemal sama pikkuse ja sagedusega samm ning ühesuguse rütmiga vaikne hingamine. Pikalt selja taga olnud M60 võitja Juri Petrov, kes kõva ähkimise ja puhkimisega häiris tõsiselt jooksurütmi,  oli õnneks maha jäänud.  

Tandemina möödusime lennukalt Annika Vaheri juhitud nelikust ja enne kindlusemüüride taha jõudmist tõstis Stamina mees veelgi tempot. See tundus mulle natuke kiire ja kaasa ei läinud. Samas saavutatud head jooksutempot alla ei lasknud ja ca 500m enne lõppu tundsin ära Maido (!). Meie vahe oli vaid 20m.

Minna või mitte minna, selles oli küsimus. Tasakesi lisasin hoogu ja Maido selg lähenes. Jäi veel vaid 5-6m, kui Maido hakkas Abneri vastu lõpusirgel spurtima ja nii jäi tema püüdmine seekord katki.

Lõpetasin Maido järel väga hea enesetundega. Võrreldes eilsega olin jooksnud 2,5 min kiiremini (1.08.31, eelmisel aastal 1.06.54) ja ühtlaselt tõusvalt. Tegin taktikaliselt suurepärase jooksu ja ei piinelnud mitte üheski faasis. Loomulikult oli kohati raske, kuid see käibki kiirema jooksu juurde.

Tundsin, et olin end terveks jooksnud ja see oli peamine. Kolmanda päeva rada on väga vaheldusrikas ja psüühiliselt valutu, lõpetamine on alati hästi korraldatud. Seekord anti lisaks meenekruusile veel ka 40.jooksule pühendatud medal, naistele lisaks alpikannipott. Kõik oli organiseeritud suurepäraselt, sh autasustamine, kus alati on osalenud väga palju võistlejaid.

Lõppkokkuvõttes sain M50 klassis Ago Veilbergi ja Maido järel kolmanda koha, üldkokkuvõttes tõusin 93-ndaks (täna olin 82.).

Praegu on küll selline tunne, et seekordne 3-päeva jooks ei jää viimaseks. Autokaaslased olid toredad, Viljar Vainola toakaaslasena samuti.

Tulemused

Pildil jälle fotogeeniline Mann, kelle punane särk sobis peale lõpetamist imehästi alpikannidega, seda lausa niivõrd, et kuidagi ei saanud pilti tegemata jätta :) 

Jooksufotod: Allan Mehik  (SIIT)