SlowSpeedNoMistakes

Esmakordselt osalesin üritusel "FullSpeedNoMistakes" (FB link), sest varem ei saanud jalasääre probleemi tõttu joosta. Ettevaatlikult tellisin küll lühema raja kaardi, kuid stardis seda tõsiselt ei võetud ja suruti kätte pika raja kaart.

Ei noh, kui pikk siis pikk, selle oleks saanud vajadusel ka pooleli jätta. Pealegi oli pikk rada huvitavam, sest lubas rohkem Keila metsa "kaardistada". Nimelt on seal tehtud tohutu suurelt alal lage- ja harvendusraiet. Nö roheline mets on muutunud valgeks. Rajameister Andres Käver tegi vastavad parandused kaardile. Nüüd tulevad huvitavalt esile laineliselt tõusvad rannavallid, mida sai varem näha vaid LIDARi reljeefipildilt. Metsas asunud astangud ja lohud muutusid lagedal õnnetult pisikesteks.

Rada oli 9km pikk. Jooksin rahulikult, looma välja ei lasknud. Vombat jäi sisse, selline pehme ja mõnus.

Vigu eriti ei teinud. Etapil 19-20 kaldusin jälgede tõttu liialt vasakule, 20-21 otsustasin kahjuks otse minna, oli üsna märg. Viimased 30m läks kiireks, sest Kaur Kase tahtis alla neelata. Ta tegi 27-ga viga, jooksis põhja poolt mööda. Maantee ääres olev lai lage riba oli jäänud sinna vanast ajast, ehkki tuleb meelde, et kunagi korrigeerisin seda kohta.

Aeg tuli 1:15:06, 1 sek enne Kauri ja vist 4. koht. Parimad tulid 10 min kiiremini. Jalg oli ok, seega võib tasapisi jooksma hakata.

Kuid kõigepealt tuleb homme minna Tamsalu maratonile. Tuleb kerge plusskraad, libisemine pole kõige parem. Seetõttu lasksin suusad A&T Spordis ära määrida, ehk pulber aitab.  Ehkki Silver mainis oma Viru maratoni jutus, et selle rahaga võiks Aafrikas nädal aega toita terve väiksema küla jagu inimesi.

Sada ja seened. Viru maraton.

Viru suusamaratonil olen võimalusel üritanud ikka käia. Peamiselt meenuvad üsna külmad ja tuulised sõidud, seekord oli temperatuur mõnus, -3 kraadi.

Rada oli lumenappuse tõttu tunduvalt muudetud ja ka lühemaks tehtud (ca 35km), samas lootsin, et mägede osa on rohkem välja lõigatud. Vähemalt see lõpuosa koos mõrvaritõusuga on Viru maratonil parajalt jõhker, eriti, kui püss tühi ja jalad krampides.

Läksin suusakilomeetreid koguma, sest siiani oli neid kokku napilt üle 60km. Sellise pagasiga pole mõtet pingutama minna, ehkki treeninud olen, natuke teisi alasid.

Kahjuks ei saa maratoni ainult nautida, mass kisub kaasa, sest ei taha kellelegi jalgu jääda ega mõne aeglasema taga ka niisama passida. Siis jääb kohe paljudele jalgu ja see on ebameeldiv.

Viimastel kordadel olen konkureerinud Raul Oleskiga (ja kaotanud), kuid seekord oli eesmärgiks vähemalt Marjet võita. Marje on kogunud juba 460 suusakilomeetrit, mis on selle talve kohta paras müstika, eriti, kui kõik kilomeetrid saadud Eestimaal, igapäevatöö kõrvalt.

Seekordne sõit läks, nagu tavaliselt, langevas joones. Alguses olin kusagil 250-280 koha piirimail. 10km ajavõutukohas möödus Tiina Idavain, kellega olen alati mingi aja koos sõitnud, siis maha jäänud. Seekord ta tuli ja läks kiirelt minema. 20km juures möödus Paavo Rõigas, samuti kadus vaateväljast. Kuid sellel polnudki tähtsust, liigutasin sel hetkel mugavustsoonis, natukenegi lõpuosaks jõudu säästes.

Ja siis algasid Mõedaku tõusud. Vastik-vastik. Parem käsi kiskus krampi, jalgadega oli kõik ok. Viimaste kuude rattasõit oli ilmselt kasuks tulnud. 4km enne lõppu möödus ühel tõusul Marje, liikus teine enesekindlalt ja tempokalt. Käelihase krambi tõttu sõitsin säästurežiimil, sest pingutamine oleks võinud kehvasti lõppeda. Mõrvaritõus oli seekord raske, möödusid paljud karvased ja sulelised. Ja siis, kui oleks hea meelega juba finišisse keeranud, pidi uuesti tagasi rajale pöörama ning veel viimasele tõusule minema. Viru maratoni 2 viimast kilomeetrit tunduvad kuidagi eriti pikad.

Seega sain Viru maratoniga kokku peaaegu 100 suusakilomeetrit, mille tähistamiseks tegin kodus ühed seened. Kuuseriisikad.

Küünal pildil ei tähenda, et see maraton jäi viimaseks. Nüüd peab natuke kilomeetreid koguma ja siis Kõrvemaale minema.

Tulemused

Kuid esisaja orienteerujad olid järgmised:
14. Sander Linnus
31. Priit Randman
50. Lauri Malsroos
66. Tarvo Klaasimäe
73. Erkki Aadli
77. Paul Nestor

Pidu oli Airi Alnekil, kes pidi ISCi müügileti juurest ära käima võiduka poja autasustamist pildistamas.

Internetist saab nüüd välja trükkida ka maratoni diplomi. Justkui minu narrimiseks oli kaanepildile pandud Marje :)

Vihmasuusaorienteerumine Jüril ja laud nr.204

Neli päeva tagasi olin üsna kindel, et Kaido Nurja korraldatav Tallinna MV suusaorienteerumises Jüris jääb ära. Helistasin talle siiski peale registreerimisaja lõppu, Kaido oli optimistlik. Lausa väga.

Panin end kirja põhiklassi, eesmärgiga vähemalt natukenegi suusakilomeetreid koguda ja rahulikult ning võistluspingeta kaarti lugeda. Suusaorienteerumine on huvitav ala, kuid tahab natuke teistsugust mõtlemist/nägemist ja tugevaid käsi. Kuna Jüri rada kulges 90% ulatuses laial, kõva põhjaga suusarajal, siis oli lootus suurem osa tööst jalgadega ära teha. Suusakilomeetreid on tänavu kogunenud tervelt 45, kuid sellegipoolest pole niisama laiselnud. Eile tegin pika ja kurnava seeria tervisekeskuses (24 min jooksu, 30 min sõudmist, 30min jõudu ja 60 min ratast). Jah, proovisin ka jooksmist, ehkki lõpus hakkas säär hellaks muutuma. Peab veel paar nädalat ootama. 

Enne tänast sadas mitu päeva vihma, sh kogu eelnev öö, temperatuurid muidugi plusspoolel. Vihma sadas ka enne starti ja sõidu ajal, kuid, imede ime, suusarajad olid täiesti ok. Rajal oli ka vanemaid veterane, ilmaoludest ei lasknud end häirida ei Urvi Sarv ega Kiira Tarassova, Randy Korbist (pildil) rääkimata.

Nagu mainisin, võtsin asja väga rahulikult, kuid sellegipoolest sain etapil 1-2 tublisti kilometraaži kasvatada. Lugesin esimesest KP-st väljudes end valele teele ja edasi hakkasin ootama radade hargnemist. Üsna pea sain aru, et kaart ei klapi, tulin isegi natuke tagasi, et pöördekohta leida. Eemal paistsid majad ja aiad, kaardil neid polnud. Tegin oma pöörde ära ja ühel hetkel paistis võsa sees mingi KP. Läksin vaatama, et end paika saada. Sain ka, sest punkt osutus selleks samaks esimeseks KP-ks. Seega olin teinud pika ringi ja samasse punkti tagasi jõudnud :)

Midagi keerulist rajal polnud, võistlus meenutas pigem orienteerumis-suusatamist, kui vastupidi. Sellegi poolest võttis järgmiste etappide ettelugemine igas KP-s aega, kokku ilmselt terve igaviku.  

***

Laud nr. 204 oli Kuldse Gloobuse auhinna väljajagamisel kohe lava ääres ja seal istusid filmide "Mandariinid", "Ida" ja "Leviaatan" tegijad. 

"Mandariine" nägin kunagi kinos "Sõprus", ETV näitas ca kuu tagasi Pawlikowski "Ida"-t ja reede õhtul vaatasin kodus internetist Zvjagintsevi "Leviaatanit" (SIIT). Kuldse Gloobuse võitis viimane, samas võistlus jätkub, sest kõik kolm on ka Oscari nominendid. 

Pole mõtet korrata, et kõik filmid on väga head ja mõjuvad. "Ida" kohta ütles Poola filmirežissör Krzysztof Zanussi filmi eel, et seda filmi ei näidata kunagi festivalidel. Kindlal põhjusel. Kuid siiski näidati ja jõudis väga kõrgele.  

"Leviaatan" on kindlasti omaette nähtus, ebatavaliselt aeglase ja rahuliku rütmi, kuid kasvava surve (ängi) ja raskusega. Tuttav maailm nõukogude aja inimesele, hingeminev igaühele, kes on valmis filmiga kaasa minema. Samas natuke üllatava eduga, sest film on pikk ja aeglane, seda lihtsalt ei jõuta lõpuni vaadata. Loodetavasti siiski eksin. Kahjuks pole seda filmi Eestis näidatud, ei tea ka, millal peaks siia jõudma. Venemaal ei õnnitlenud ükski ametnik autoreid suure edu puhul. Kindlal põhjusel, muidugi.

Tümpsuga ja tümpsuta

Tümpsuga:
Keila Tervisekeskuse jõusaalis. Kuna joosta ei saa ja väljas on põhiliselt vihma sadanud, siis polegi muud üle jäänud, kui sõuda ja rattaga sõita. Avalikust tümpsust on meelde jäänud I'm an Albatraoz (ligi 30 miljonit kuulamist). Eriti ei inspireeri, ehkki väntamise jaoks sobib.

Tümpsuta:
Reede õhtul ja laupäeval EOLi juhatuse koosolekul Lutsu talus. Volli juures on ikka mõnus olla, eriti siis, kui maad katab valge lumevaip. Laupäeval tegime Mihkliga Kekkosele ringi peale. Haigusevimm surus vägisi ligi ja libiseminegi oli raskepoolne. Kuid peale Harimäge hakkas kergem, nagu Kekkose rajal ikka tundub, st, et alguses on raske ja siis juba lõpp paistab.

Tümpsuga:
Laupäeva õhtul paari sõbraga Tartu Kelleris õllesid degusteerimas, IPA-sid ja kõike muud, üsna suures valikus (et mitte öelda, koguses), esimest korda. Ei mäletagi, kas seal muusikat ka lasti, igal juhul tuli keskmiselt kõvema häälega rääkida. Siiski talutava müraga koht. Rahvast oli väga palju, tuttavaid kohtas ka. Sellele tuli ootamatult järg, Maasikas, jällegi esmakordselt. No seal oli ikka väga kõva tümps.

Tümpsuta:
Esmaspäeva õhtul Keila suusarajal, lumesajus ja lambiga. Mõnus.

Jääks vaid lumi alles, vihmane talv võib küll mõnusalt inspireerida (nagu allpool olev "Vihmase Jõulu Valss", ligi 320 kuulamist), kuid sportimiseks hästi ei sobi.