Rosolje jalgpallist, castingust ja muust

Tänase päeva nimi on Raio Piiroja, kompromissitu võitleja jalgpallimurul, väga sümpaatne spordimees.

Erinevate alade tegijad näevad teda juba oma ridades, kes orienteerujana, kes pikamaajooksja või suusatajana. Jürgen kiitles FB-s, et Piiroja hakkab triatlonistiks, kes lubas ka talle ära teha. Anu Välba pühapäevases hommikusaates ütles Raio, et ta on alati tahtnud teha ka teisi spordialasid ja nüüd on see võimalik. Nimetas siis neid: orienteerumine, jooks, suusatamine, rattasõit ja triatlon. Lisaksin ise siia ritta ka rogaini (pilt suvisest XT-rogainist, autor Harry Veide).

Kuid mitte ainult sellest ei tahtnud kirjutada, vaid enda laupäevast, kus seisin 8 tundi järjest kohtunikuna rahvusvahelistel castinguvõistlustel. Kavas oli 9 ala, osales 27 võistlejat viiest erinevast riigist (Norra, Rootsi, Soome, Saksa ja Eesti).

Tegemist on lõhe-, meriforelli- ja forelliõnge alade ning lendõnge ja spinningu viievõistlusega. Arvatavasti olid enamus osalejaist ka fanaatilised kalamehed, sest staadionil tehnika omandamine on heaks baasiks edukale kalapüügile.

Kalapüük pole võõras ka Raiole, kes ütles Välba saates, et niikaua, kui ta ennast mäletab, on kalal käinud. Praegu tegutseb kutselise kalurina Pärnu lahel. Foto FB-st (autor on Ott).

Castinguvõistlus toimus Lilleküla jalgpallihallis, sest ainult seal oli võimalik läbi viia spinningu kaugusheidet. Lõheõnge kaugusheide vajas samuti ligi 100m pikkust ala.

Detailselt ei hakka võistlust kirjeldama, kohtunikutööd olen ka varem korra teinud. Ise võistlesin üle 30 aasta tagasi ja sellest olen samuti juba kirjutanud.

Pildil on eestlasest lendõnge ja kaugusheite spetsialist Dmitri Borovkov, kes on tulnud maailmameistriks spinningu kahekäeheites.

Rootslased kaitsevad end igaks juhuks ainsa vasakukäelise heite eest.

Aleksander Tammert õnnitleb Spordiselts Kalev esindajana Ranel Kõmmitsat, hetkel meie parimat spinninguheitjat. Tammert võrdles spinningusporti kettaheitega ja pidas seda tehniliselt isegi keerukamaks alaks.

Tulemused

Kui päris aus olla, siis hing ihkas samuti platsile võistlema minna. Samas hästi enam ei oska, kuid halvasti teha ei taha. Suhe nagu Piirojal jalgpalliga.

Igatahes teeb Allan Lahi castingu elushoidmisel tubli tööd. Fotode autor on Toomas Kongi.

SIIN rohkem pilte

Rogain ruulib - 2. Tallinna Linnarogain

Rogainijaid jagub igaks nädalavahetuseks. Tänagi, 2.Tallinna Linnarogaini üritusel oli rogainimas ca 125 võistkonda. Nii meiegi Indrek Aarnaga, seekord rattaga võistkonnas spordilinn. Jooksujalga hoian Peko Kevadeks, ehk kosub natuke ja lubab ka pikemaid liigutusi teha. Enne käin veel arsti juures ja teen ühe uuringu.

Et mitte kohe detailidesse süveneda, ütlen välja tänase rogaini emotsiooni: SUPER!

Ja seda järgmistel põhjustel:
1. Suurepärane kaart, mis oli spetsiaalselt selleks ürituseks tehtud.
2. Väga põnev planeerimisülesanne, milleks sai aega ca 20 minutit. Planeerimine on osa rogaini mõnust, kuid loomulikult saab seda protsessi nautida vaid siis, kui rajameister selleks korraliku väljakutse esitab.
3. Jooksjate eest seekord ei räägi, kuid rattameeste jaoks oli nii maastik kui rada ülimalt nauditavad, seda nii teevalikute kui kaardilugemise mõttes.
4. Mõnus finiš, kiire SI-mahalugemine, soe jook, õunad-banaanid jm. Toredad korraldajad.
5. Suurepärane ilm.

Ja mis minu jaoks oli veel oluline, rattasõit ei väsitanud üldse, oleks võinud õhtul trenni minna, kui vaid poleks ajast kahju olnud. Jooksulõike tuli parasjagu nii palju, et jalg vastu pidas (ilma rattata 3km, rattaga natuke rohkem). Rattasõitu sai ca 40km ja üldse kokku 43km.

Planeerisime rada nii, et mina vaatasin Muuga aedlinna ja Indrek algusosa. Kuna võistlusinfos oli öeldud, et linnulennult oli rada 37km, läksime natuke ahneks ja lisasime rajavalikusse ka aeglased, kuid kallid punktid 93, 76, 92. Samas oli rajameister juba mitmendat korda ninapidi vedanud sellega, et pannud punktid enamasti kõik suure väärtusega, vaid keskuse ümber oli rohkem kaheseid ja kolmeseid. Neid me alguses läksimegi püüdma, kiiresti tulid kätte, kuid tulu väike.

Lahendasime Muuga aedlinna nii nagu Erik Aibast ja Tiit Pekk tiimist 40+ (kaardil meie teekond roheline, neil tumelilla). Peab aga ütlema, et meie variant polnud kõige elegantsem. Eelkõige hakkab silma KP85 võtmine ja sellega seotud lähenemine 93-le. Meie kasutasime 93 võtmiseks edasi-tagasi jooksu, 40+ läbis punkti rattaga. Etapi 78-93-56 läbisid nad ligi 7 minutit kiiremini. Me ei tahtnud ka määrdunud veega kraavi sisse minna, seepärast tegime väikese ringi. Hoopis paremini lahendas KP85 ja 93 myracaru (Heiti Hallikma-Erki Erm), kes lähenesid 93-le lõuna poolt (alumisel kaardil on myracarude teekond helelilla).

Meiesugusele keskpärasele tiimile olid punktid 76 ja 92 natuke liigsed, jooksjatest pole mõtet rääkidagi, nii mõnelegi said need etapid kirstunaelaks. Kahtlesin rajal kaugete põllupunktide võtmises, kuid Indrek ei tulnud kahtlusega kaasa ja nii me sõime endal taganemistee ära (võtsime enne 100-ndat ära 69 ja 79). Siin tegid jälle mõistliku valiku myrakarud, loobudes 76-st ja 92-st ning lähenesid 100-le KP56 poolt.

Muuga kabelikivi juurde (KP100) oli 69-st kehv minna, sest igal pool olid keelualad ees. Sõitsime vahepeal isegi piki raudteed, polnudki kõige kehvem. Aibast-Pekk tegid seal teise valiku, mille osas võiks 1mm pärast ehk ka natuke norida.

Edasi võtsime ära ülejäänud Muuga aedlinna punktid, mis tulid peale mättalisi lagedaid harjumatult kiiresti kätte.

Lõpus läks kiireks.

Ja just siis tulid takistused ette. Kõigepealt Botaanikaaia aed, mis ei lubanud otse silla peale sõita. Olime koos Duncaniga (Erkki Aadli ja Alar Abram) seal natuke hädas. Meenus esimene Näärilaks 2012, kus olime Mati Preitofiga samas kohas sama moodi kimbatuses, siis küll pimedas ja lumega. Väikese ringiga jõudsime ka nüüd lõpuks sillani. Näiteks läks teisel Näärilaksul 2013 päris palju aega pimedas Miku Raudkivi leidmisega (KP77), kuid nüüd valges polnud selle hiigelsuure rändrahnu kättesaamisega mingeid probeeme. Deja vu hetki oli teisigi.

Muuga kabelikivi oli samuti tuttav esimesest Näärilaksust, siis jäi KP tähis kivi juurest leidmata (oli kuhugi kõrgele riputatud). Tookord konkureerisime Kristjan Maade ja Arthur Raichmanniga, nagu tänagi, ehkki Arthuri asemel oli täna Martin Kaup. Võistluse alguses liikusime nendega võrdselt samadel etappidel, naljakal kombel oli mõlemal lõpuprotokollis 222 punkti.

Meie lõpp sarnanes põgenemisega Stalingradi alt. Aega oli Pirita silla peal ca 6 minutit ja mingil hetkel ütlesin Indrekule, et nüüd paneme otse finišisse. Indrek läks siiski võtma veel 33-e, millest ma ei saanud aru ja tõmbasin ta 100m enne punkti ära. Otselõige peale seda osutus tupikteeks, kus kaotasime kõvasti aega võsast läbi rammimisega ja pehmel pinnasel sõitmisega. Ei taibanud võtta tee peale jäävat KP32, õnneks sattusime KP23 peale. Minul polnud sellel hetkel olukorrast ülevaadet.

Finišisse hilinesime 2,5 minutit ja kaotasime 3 punkti. Kuid palju rohkem läks kaduma natuke liiga ambitsioonika rajaplaneeringu  ning õigel hetkel rajal muudatuste mittegemise tõttu.

Pildil peakorraldajad: Estonian Ace Adventure Team

Tulemused
GPS träkid (ka meie oma)
PILDID (Meelis Toom)

Pealtvaatajana XT Talverogainil

Joosta ei saa ja seda ilmselt pikalt. Kõike muud aga saab, sh kõndida. Viimast tahakski teha, kuid see pole trenn ja võtab hullult aega.

XT rogainisarja panime end Marjega tükk aega tagasi kirja. Palju sellest endal õnnestub osaleda, on raske öelda. Kõige olulisem on saada augustikuise rogaini MMi jaoks jalg korda.

Niisiis on värskes õhus liikumiseks parima vahend jalgratas. Indrek oli nõus Marjega jooksma, mina sain ringi sõita ja pilte teha. Ilm oli parajalt külm ja tuuline, samas päikeseline. 

Viskasin planeerimise ajal pilgu kaardile ja seal lihtsaid lahendusi polnud. Tundus, et idaosas on kallimad punktid, samas ahvatles lääneosa huvitavama loodusega. Viimasel sekundil otsustati stardist minna Kakumäele.

Kakumäe poolsaare pankrannik on atraktiivne, mistõttu lootsin saada mõne ilusa pildi. Kõigepealt saabusid ratturid - Tiim 30+ (Arno Bachaus ja Indrek Lillsoo) ja Twister (Tiit Tähnas, Marge ja Erki Erm). Rattasingel klindiastangu peal oli kohati üsna terav, kuid jalutamiseks piisavalt turvaline. Sinna peab tagasi minema.

Käisin ära ka punktides 94 ja 56, kuid võistlejaid seal ei näinud. Tegelikult oli jooksjale nende punktide võtmine rumalus. Samuti oleks pidanud kõigepealt ära võtma võistluskeskusest idasse jäävad punktid ja alles seejärel tulema Kakumäe poole. Parimad võistkonnad ka nii tegid.

Hea. et Marje ja Indrek ei läinud neid kaugemaid punkte (94 ja 56) ära võtma. Kehvasti läks aga KP90-ga, kus Indreul ei jäänud märget pulgale. Hoidis küll SI-pulka üsna kaua jaamas, kuid kuna tuul puhus kõvasti ja rahvas sebis ümberringi, jäigi signaal kuulmata. Minu jaoks tuttav lugu. Sama juhtus tal ka KP22-s, kuid seal sai pika ootamise järel siiski piiksu kätte.

Peale Haaberstit otsustasin teha ringi ka Kopli poolsaarel. Seal olid hoopis teistsugused vaatamisväärsused, kuid väärsused needki, maiuspalaks muidugi Kopli liinid.

KP52 lähedal kohtasin jälle Marjet ja Indrekut. Neil oli lõpuni üle 35 min aega ja otsustasid minna 52-53 ning koju. Mulle tundus, et KP82 ärajätmine oli suur viga, samas ei saanud ka 100% kindel olla, sest mõõtmisi polnud kaardi peal teinud ja KP53-st keskusesse mineku aeg oli ebaselge. Taganjärgi võib siiski öelda, et see oli viga, sest finišisse jõuti 10 min varem, lisaring oleks olnud 1,2km pikem. Seega läks lihtsalt kaduma 17 punkti. Hoolimata sellest, et liiguti kenasti (4 tunniga 33km), oli kogutud punktisumma tagasihoidlik. 

Võitjaks tulid Heiti Hallikma ja Viivi-Anne Soots, kes tegid väga kõva jooksu, 4 tunniga läbisid ligi 45(!) km (GPS träki järgi). Tundub üsna uskumatu. 

Tulemused

GPS-träkid

Minu pildid Facebookis (42 pilti)

Vähe kära palju villa - "Vehkleja"

Hilisõhtune elamus kinost, no ei saa mitte kuidagi vaiki olla.

Vähe on "Vehkleja" ümber meediakära tekitatud, ka Märt Avandi on oma intervjuudes olnud mõnusalt tagasihoidlik. Kui on sündinud midagi tõeliselt head, on nauditav hoida madalat profiili.

Kadestan vehklejaid, kes said endale sellise spordifilmi. Või oli see hoopis film inimhinge soojusest külmal ja julmal ajal, film armastusest. Ma ei tea, aga hinge läks ja silmad said mitu korda märjaks, ilus ja liigutav elamus. Edu "Vehklejale" festivalidel.

See pole küll antud juhul oluline, kuid olen tänulik, et käisin omal ajal päris palju vehklemistrennis ja seda viievõistluse sees.Viis aastat tagasi tegin ka lühikese sissekande blogisse.

Seega pole vehklemine võõras ala, nagu ka nr.4 kaitse või flešš (Flèche), millega väike Marta oma tähtsa matši lõpetas. Ilus spordiala.

Pikem lugu Endel Nelisest: SIIN

Alternatiivtreeningud

Praegu on imelised ilmad jooksmiseks ja orienteerumiseks. Kahjuks ei saa seda teha, sest parem säär (säärelihas?) on järjekordselt tuksis. Eelmisel korral võttis paranemine aega 3 kuud, nüüd on aga nädala pärast XT rogain. Kas kinesioteip teeb imet? Mis üldse saab?

Eks peab siis ratast sõitma, ujuma ja sõudma. Täna võtsime ette tavalisest pikema jalutuskäigu. Päike kõrgel, lumi läinud, hing lausa laulis sees. Vaated olid uhked, kuid pildi peale ei jäänud midagi. Mõned siiski panen siia enda jaoks.

Küsimus esimese pildi kohta: Mis koht?

Uus treeningpolügoon?

Eile siis esimest päeva uues majas.

Töökohalt on isuäratav vaade suuremale metsaalale, mis sobiks nii orienteerumiseks kui lihtsalt metsajooksuks.

Mis mets?





Naistepäev on läbi, nüüd võib: